Lauri isikliku edevuse laat

2012-01-08T13:23:00.000-08:00

Ilmselgelt ei olnud eilne mu parimaks päevaks liikluses. Niipea kui hommikul Tartu linna sisse vurasin, peatasid mundrites tüübid mu kinni ja panid puhuma. Midagi mul välja ei õnnestunud puhuda ja sain oma teed jätkata. Matk iseenesest viis Pärnusse, õigemini küll Paikusele, kus oli vaja jälle mälu mängimas käia.

Kui Tartu kandis olid teeolud ideaalsed, siis kuskil Võrtsjärve põhjaküljest alates hakkas asi järjest imelikumaks kiskuma, vinge lumesadu limiteeris nähtavuse paarikümnele meetrile ja liikumiskiiruse 65 km/h-le. Ootasin pikisilmi Kilingi-Nõmmeni jõudmist (sealtmaalt on tehtud uus lai ja sirge tee) ja jõudsingi selle ära oodata. Sadu jäi järgi ja teepinda oli mingite lund lükkavate masinatega töödeldud ning sõidujälg oli suhteliselt puhas. Lükkasin siis kiiruse kuhugi 90 km/h alla (ja vaatasin, kuidas kõik must järsku mööda vuhisema hakkasid) ning sõitsime loba ajades edasi lääne poole. Ja siis paarkümmend kilomeetrit enne Pärnut, kui jutt oli just parasjagu veidraid radu pidi Trafalgari lahingust Vormel-1 peale jõudnud (ühine nimetaja oli Villeneuve) otsustas auto sirgel teelõigul vibama hakata (ei teagi, kas ma kaldusin ühe rattaga lumevaalu või oli jälje põhjas jää või mingil muul põhjusel) ja mul ei õnnestunud seda ühegi valemiga kontrolli alla saada. See teadagi ei olnud just eriti üllatav, arvestades et libedasõidu koolitusel ei õnnestunud see iga kord ka 50 km/h peal. Tulemuseks igatahes see, et auto tegi spinni ja maandus teisel pool teed kraavis. Õnneks üle katuse ta ei käinud ja turvavööd olid kinni, nii et kõik olid elusad ja terved. Ainult et omal jõul masinat küll enam kuidagi liikuma saada ei olnud võimalik. Hakkasin parasjagu välja selgitama maanteeabi numbrit (kui ma õigesti mäletan, oli see sama, mis suur slämm kallismastis odavas tsoonis, ehk siis 1510), aga parasjagu peatus meie kõrval mitte-esimeses-nooruses Audi, millest väljus tüüp, kes nägi välja nagu vanemaks ja targemaks saanud rullnokk ja pakkus oma abi meie väljahiivamisel, kommenteerides et ta on ise küll ja küll ise kraavis käinud ja teisi välja aidanud. Kruvisin siis tõmbepoldi külge ja tüüp nõksutaski meid kraavist välja (pean ausalt tunnistama et ma olin selle plaani edušansside suhtes esialgu sisimas üsna skeptiline, kuna pealtnäha ei tundunud selle auto traktoriomadused väga vinged olevat). Auto kahjustused olid minimaalsed (esipamperi alt killuke plastmassi) ja võisime oma matka jätkata. Isegi mälumängule jõudsime õigeks ajaks kohale. Nojah, aga see oli ainult pool võitu, tagasi oli vaja ka tulla.

Tagasiteeks valisin marsruudi üle Tõrva (üks inimene oli vaja Elvasse ära sokutada) ja kuskil nõks peale Tihemetsat hakkas peeglist mingit põlevat vilkurit näitama. Peatusin siis ja politseinik tuli minu juurde, tutvustas ennast ja küsis mult dokumenti näha. Seejärel esitati mulle üleplaaniline küsimus, et kas ma oskan arvata, miks mind peatati – mina ei osanud. Selgus siis, et mul taga põlesid udutuled - ma olin need purgaa keskel sisse lülitanud ja unustanud hiljem välja lülitada, sest armatuuril nende kohta ühtegi tulukest ei ole ning see nupp, kus märgutuli põleb asub täpselt rooli taga sellises kohas, kust ma seda ei näe. Lasin siis kõrvad longu ja kahjatsesin pattu ning politsei mainis, et „seekord piirdume hoiatusega, aga järgmine kord üritage see ikkagi välja lülitada, sest ega me ometi mingeid probleeme ei taha“. Nojah, kui ikka hakkab viltu vedama, siis need asjad kuhjuvad.

Peale Tõrvat sõitis mingi masin must mööda ja hakkas vaikselt eest ära nihkuma. Mingi hetk oli see siis piisavalt kaugel, et lähituled kaugtulede peale lülitada ja sellel momendil ilmus tee kõrval valgusvihku põdrapea! Selgus, et tal oli keha ka küljes ja suund oli sõidutee poole, aga õnneks otsustas ta siiski edasiliikumise peatada vähemalt seks ajaks kui ma tema asukohast mööda olin jõudnud. Oleks ta otsustanud edasi spurtida, siis kurat seda teab, kas oleks õnnestunud teda (ilma ise jälle kraavi sattumata) vältida. Ma arvan, et mitte – vähemalt mitte sellel päeval.

Kuna kraaviskäigu ja sealt väljasikutamise tagajärjel oli auto üsna kõntsane, siis otsustasin Tartus autopesulast läbi käia. Hakkasin sealt väljuma ja selgus tõsiasi, et keegi raisk oli otsustanud end autopesula väljasõidutee ette parkida täpselt nii, et mina sealt välja ei mahtunud! Selgus siis, et vahepeal oli mingi narkar tanklas sigatsema hakanud ja tüübi rahustamiseks oli kaks turvamasinat välja sõitnud, millest üks ilmselt arvas, et ju siis keegi laupäeva õhtul kell kaheksa autopesulas ei käi. Õnneks ei pidanud seal ka üleliia passima, väikese küünitamise tagajärjel suutsin seinalt välja lugeda kassa numbri ja sealt anti sõnum edasi, et autole on ka sobilikumaid parkimise kohti.

Nojah ja õhtu lõpetuseks sai kirsiks tordi peale see, et kui ma üritasin ühesuunalist teed pidi tanklast välja sõita, siis otsustas keegi just minu nina alt tellist eirates teises suunas läbi sõita.

Koju jõuda oli tõesti hea tunne.

2011-12-21T05:19:00.000-08:00

Selgus, et arvutid on täiega erapoolikud. Rääkisime Maarjaga MSNis Ockhami Williamist (tüüp, kelle järgi on nimetatud Ockhami (Occami) habemenuga) ja ma arvasin, et ta on pärit kuskil 15. sajandist. Kiire konsultatsioon wikipediaga (tea, mida inimesed tegid enne arvutiajastut, kui neil mingi sarnane arutelu ette tuli?) andis vastuse, et ta oli vanem, eluaastateks 1288 – 1348. Kommenteerisime praktiliselt korraga „isegi veelgi varasem“, mille peale tuli mulle pähe mõte, et kui Aliast mängides on pidevaks probleemiks küsimus, et kes ikkagi õige sõna kõige varem välja öeldud sai, siis saaks tänapäevaste vahenditega seda probleemi välistada nii, et vastata kirjalikult mingis vestluskeskkonnas ja sealt on näha, kes ees oli. Ainult et… kui Maarja teatas, et tema jõudis enne, siis tekitas see minus segadust, kuna minu arvuti järgi olin mina nobedam olnud. Ja kõnelogi uurides selguski tõsiasi, et mõlemad ütlused olid sisestatud samal sekundil, tema arvuti kohaselt oli tema kiirem, minu oma järgi aga mina.

Laupäeval käisin taas mälu mängimas, Paide paarismängul. Kui eelmine kord olin osalenud Tartus Tiit Naaritsa tehtud mängus paaris Priit Naruskbergiga, siis seekord oli olukord täpselt vastupidine – mängu tegi Naruskberg, aga paaris mängisin Naaritsaga (ei olnud vaja tähestikku mööda kaugele minna). Mäng kulges hästi, saime kolmanda koha – paar asja jäid lollilt lauda, mõned aga sai ilusti ära kobistatud, nii et need taandusid enam-vähem välja. Huvitav oli see, et seekordne mäng tekitas eriti palju surikaadiefekte („ametlik“ nimetus – Baader-Meinhofi fenomen): mängust möödunud nelja päevaga olen ma tabanud juba kaks (arvutifirma ASUS ja muusikavõimendite tegija Marshall) ning Tiit väitis, et temal oli sama efekt kolmandaga (pin-up kunstnik Vargas). Selle Vargasega on seotud ka viimase aja suurimaid kobistamisi mälumängus – kui küsiti Peruu päritoluga kunstnikku, siis olime mõlemad suhteliselt juhmi näoga ja kuna tühja lehte ei sobi ära saata, hakkasin mõtlema tuntud peruulastele, põhimõttega, et mingigi nimi kirja läheks. Esimesena tuli pähe Pablo Neruda, kelle ma diskvalifitseerisin, kuna ta oli oma nime võtnud ühe tšehhi järgi (pealegi on ta tšiillane, nagu mulle hiljem meenus), teisena Alberto Fujimori – aga tema on jaapani päritoluga, nii et ka hästi ei sobi, kolmandana Mario Vargas Llosa. Kuna Vargas tundus piisavalt ausa peruu nimena, siis see läkski – ja kaks punkti oli nagu maast leitud. Teine huvitav asi oli, et suudeti küsida inimest, kes on minu juures uut aastat vastu võtnud – nimelt Margus Niitsoo, kes, nagu selgus, on vahepeal Eesti noorimaks doktoriks saanud. Õnneks oli pilt juures J.

2011-12-06T03:23:00.001-08:00

Nüüd siis vastus eelmisel nädalal ülesvisatud küsimusele „kui Lauri oleks mõni Eesti tuntud treener, siis oleks ta …?“

Ma ei tea, kas mu kõrval istuv Salumets tekitas korvpallialaseid võnkeid või milles asi oli, aga mulle tulid esimesel hetkel pähe ainult korvpallitreenerid. Võib-olla on see ka tingitud sellest, et korvpallis eksisteerib selline asi nagu minutiline vaheaeg, mille ajal antavaid kommentaare ka teleülekannetesse jõuab ja seetõttu saab parema pildi ette, mida korvitreenerid mõtlevad. Loomulikult on korvpallitreeneril mängu ajal märksa rohkem pihta hakata kui bridžitreeneril - ma ei saa ju sekkuda ja öelda, et nüüd hakake kaheksasi maste tipust mängima, vaja on pressida, et järgi jõuda, aga see selleks. Igatahes protsessisin küsimust mingi 15 sekundit ja käisin välja nimeks Heino Enden. Seda sellepärast, et ma mõtlesin ennekõike kahele juunioride EMile, kus ma tüdrukute koondisega käisin ja leidsin järgnevaid paralleele (eks tüdrukutel võib asjadest muidugi oma arvamus olla) – või vähemalt mis mulje minule temast Eesti koondise treenerina jäi (mida ta klubitreenerina tegi, seda ma ei tea, arvestades ajastut sai ilmselt Tartult finaalides tappa).

A) Üritas asjadel pigem lasta kulgeda, mitte ei rabanud ise väga järsult rooli järele. Lootis hakkama saada kasutades oskusi, mis mängijail olemas olid ja lootes, et need suudavad need ka hästi realiseerida ning lisaks natuke joppab, mitte ei proovinud üle forsseerida. Ta oli mänginud kõrgemal tasemel kui tema koondises kasutada olev materjal (miinus muidugi Müürsepp), aga ta andis sellest endale aru ning ei üritanud asju väga keeruliseks ajada, võib-olla pigem proovis liiga lihtsalt läbi saada, ma mäletan mingit korviülekannet, kus ta viimasel veerandajal pausidel peamiselt piirdus sellega, et julgustas tüüpe ja ütles, et „teeme vana“ või „teeme uut“ („vana“ oli vist Kalevi „üks“ ja „uus“ sama asi aga vasakult poolt, mitte paremalt).

B) Koondises ei tundunud erilisi isikutevahelisi probleeme olevat, kõik ajasid koos oma asja ning treener ka ei räusanud mängijate kallal ega hüpanud kellelegi liialt peale. Kuigi võib-olla mõnikord oleks pidanud. Suhtumist näitab lause (vist peale lisaaja kesta Poolalt): „Muidugi on igaühel puudujääke, aga kõik säilitasid alati optimismi ja võitlesid lõpuni“.

C) Jäi oma eesmärkide püstitamisel realistlikuks ja ei käinud välja andressõbralikke kilde teemal „Eesti koondis võiks jõuda EM veerandfinaali“ – kes viitsis suve lõpus vaadata, kui hästi mängisid isegi need meeskonnad, kes ei jõudnud EM veerandfinaali, nägi, et tegu on ulmelise väitega. Loomulikult on positiivne eelhäälestus ja kõrged eesmärgid abiks, aga mulle on alati meeldinud pigem lubada asju, millega tegelikult ka hakkama võiks saada ja kui sealt midagi paremini tuleb, siis see on juba boonus. Ning olles küll realist, ei hakanud ta rätikut nurka viskama vaid üritas ikkagi mobiliseerida oma jõuku ka tugevamatele näppe silma ajama.

Ma tean küll, et kohati sai ta tuld ja tõrva, aga see mind eriti ei morjenda. Sellega seoses on olemas selline kild, et mingi tädike oli „miljonimängus“ vastanud valesti küsimusele „kes neist ei ole korvpallitreener“, valides välja Endeni. Andres Sõber hiljem kuskil kommentaaris: „ühinen arvamusega“. Aga lõppeks oli just Enden treeneriks, kui Eesti võitis 2001 aasta varem olümpial hõbeda saanud Prantsusmaad. Müürsepa kommentaar ajalehes: “Edu tõi peatreener Heino Endeni poolt läbiviidud põhjalik mängueelne analüüs, teadsime täpselt kuidas vastane tegutseb”.

2011-12-01T08:23:00.000-08:00

Sellist mängu nagu Imago teate? Noh, asi käib stiilis: „kui Lauri oleks …, oleks ta …“ ja seal on kuus vastusevarianti. Teisipäeval juhtus aga selline naljakas lugu, et ma pidin mängima Imagot reaalses elus, kusjuures variante ei olnud ette antud. Aga et asi põhjalikumalt ära seletada, tuleb pihta hakata hoopis kaugemast minevikust.

Nimelt leidsid Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Turniiribridžiliit, et oleks hea kui oleksid olemas sellised asjad nagu kvalifitseeritud bridžitreenerid. Ja et sinna süsteemi sisse saada, on vaja esialgu tekitada mõned kutselised bridžitreenerid, kes moodustaksid bridžiliidu kutsekomisjoni, et edaspidi treenerikandidaate hinnata. Ja kuidagi juhtus nii, et siinkohal tulin mängu mina – Rummel helistas mulle millalgi novembrikuu alguses, et lugu on umbes nii ja kas ma oleksin asjast huvitatud, mille peale mina leidsin, et oleksin küll.

Nojah, kerides aega kiiresti paar nädalat edasi saabus kätte eelmine esmaspäev, ehk siis 21. november ning natuke aega enne kluppi minekut tuvastasin meilboxist Rummeli meili, mis ütles umbes järgnevat, et 29. novembril peaksin end Tallinnasse EOKsse vedama ning enne seda peaksin saatma ära oma asjassepuutuva CV, kutsetaotlusavalduse ning koopiad haridusdiplomist ning isikuttõendavast dokumendist. Kuna mul oli plaanis teisipäeva varahommikul Pärnusse minna, siis saatsin tagasi sõnumi, et kui reedel kodus tagasi olen, siis tegelen selle asjaga, aga sain vastuse, et tegelikult on neid juba neljapäevaks vaja. Kribasin siis kiiresti blankettidele midagi kirja, otsisin arvutist üles ülikoolidiplomi pildi (õnneks sai see kunagi sisse skännitud) ja skännisin ID-kaardi ära ning panin teele. ID-kaardi skännimine muidugi tekitas mulle teravamaid elamusi eilsel päeval, kui mul oli vaja sellega netis asjatada, aga ma ei suutnud seda rahakotist leida. Õnneks taipasin seda skänneri vahelt otsimas käia. Nojah, see selleks, nädala lõpus ootas mind meilboxis kiri, mis teatas, et mind oodatakse teisipäeva hommikul kell pool kaksteist kutsekomisjoni ette vestlusele (lisaks veel Tiit Laanemäed ja Aavo Heinlot, meile oli ette nähtud veerand tundi nina peale).

Tundus küll väga nüri veerandtunnise vestluse pärast ekstra Tallinnasse ja tagasi paarutama hakata, aga mis mul ikka teha, otsustasin et seekord jätan bussiliikluse vahele ja lähen oma autoga. Navigeerumine õnnestus imehästi – ma umbkaudu teadsin, et aadress Pirita 12 viitab Lauluväljaku ümbrusele, seega tõmbasin Tallinnasse jõudes üsna ruttu hea õnne peale paremale, Kadrioru suunda ja jõudsingi endise (võib-olla isegi praeguse?) Kadrioru kohviku juures mere äärde välja, ise ka ei tea kuidas. Siis kütsin edasi Lauluväljaku poole ning kavatsesin seal ees peatuse teha, et lähemalt numeratsiooniga tutvuda, kui selgus et lähima maja peal ilutsebki EOK silt. Väga lahe. Halb oli muidugi see, et ma jõudsin sinna pooletunnise varuga, aga nagu pärast selgus, polnud sest hullu midagi, mind võeti letti varem kui algselt plaanis oli.

Peale põgusat ootehetke pidin siis komisjoni ette astuma, seal oli mingi 6-7 inimest (EOK peasekretär Toomas Tõnise oli üks, Jaak Salumets oli teine, ülejäänud näod olid mulle tundmatud, hilisem guugel andis tulemuseks, et need olid ilmselt Kristjan Port, Rein Haljand, Tõnis Matsin, Kersti Rodes ja Martti Raju). Istusin siis maha ja kohe üllatati mind küsimusega, et mida mina kui tulevane kutsekomisjoni liige arvan, mida peaks oskama 1., 2. ja 3. taseme bridžitreener? Küsimus tabas mind täiesti ootamatult (ma ei osanud selleks ette valmistuda, pigem eeldasin, et mult küsitakse, et kuidas Eestis bridžiga lood on ja mis ma ise olen teinud), aga õnneks olin ma tutvunud netis ülal olevate materjalidega ja seetõttu olin vähemalt võimeline suhteliselt nobedalt oma vastuse formuleerima (ja vähemalt ei lennanud orki sellega, et arvaksin 1. taset nende seast kõrgeimaks). Edasi käis selline poolvabas vormis vestlus, õhkkond oli sõbralik ja tundus, et seltskond oli minu suhtes heatahtlikult meelestatud (ja ma ise ka väga ei pudrutanud, kui siis ainult natuke), vahepeal oli neil omavaheline repliikide vahetus, et kehakultuurialast kõrgharidust mul küll pole, aga võrreldes eelmise ala esindajaga saavat ma väga hästi hakkama. Nojah, see selleks, aga vahepeal siis esitatigi mulle „Imago-küsimus“ – kui ma peaksin end võrdlema tuntud Eesti sporditreeneritega, kellega ma siis end võrdleksin? Olgem ausad, see lõi küll täitsa pahviks. Et mitte kogu lõbu ära rikkuda, kuulutan siinkohal välja väikese küsitluse teemal: „Kui Lauri oleks tuntud Eesti sporditreener, siis oleks ta …“. Kes Maarja käest spikerdamata õige nime pakub („õige“ tähendab antud kontekstis seda, mida mina pakkusin, mitte seda, mida rahvas arvab), sellele panen välja pisikese auhinna, vastuse annan teada siinsamas kuskil esmaspäeval-teisipäeval. Ja kes ei söanda „poolavalikult“ midagi pakkuda, siis andku mulle privaatselt mõnd muud kanalit pidi teada. Tegelikult kah, mul oleks lõbus teada, mida asjast arvatakse ja ilmselt teie pakkumine on vähemalt sama hea kui minu oma – seda enam, et teie saate mõelda kauem kui 15 sekundit, millega mina oma variandi välja partsatasin. Intervjuu igatahes lõppes reipais toonides ja eks näis, mis sellest saama hakkab.

EOK majast lahkudes suutsin näidata kõrgemat pilotaaži Tallinna linna läbimises – päeval kell kaksteist jõudsin Lauluväljakult Nõmme Pääsküla-poolsesse külge ilma eriliselt kiirust ületamata (liiklusvoo kiirusel) 15 minutiga. Vedelesin poolteist tunnikest seal vennanaist tüüdates ja siis oligi vaja tagasi pressima hakata. Otsustasin, et Tallinn-Tartu maantee on üks paganama nüri koht ja tegin enne sellele trassile sattumist tuuri „Tunne kodumaad!“ marsruudil Rapla-Türi-Võhma-Põltsamaa. Google Maps väidab, et ma kaotasin sellega umbes 20 km ja 35 minutit (kilometraaži usun, ajas hävisin võrreldes hommikuse tulekuajaga umbes 15 minutit), ometigi arvan, et see oli päris hea mõte – teed olid head ja tühjad ning keegi ei siiberdanud jalus, hinganud kuklasse ega pimestanud vastu tulles tuledega. Vähemalt arvasin, et see on hea mõte, kuni lugesin eilseid uudiseid, et päev peale mind oli ühes tee peal olnud punktis kümmekond autot kraaviga lähemalt tutvust teinud.

2011-11-15T02:31:00.000-08:00

Nädalavahetusel Räpina mälumängul käies tekkisid väga huvitavad muusikalised seosed. Kõigepealt küsiti mingit välismaa tibinat, kes on Eestit Eurovisionil esindanud (ja kes ei ole Sahlene), Tiit kuidagi mäletas, et ta esinejanimi oli Sandra (aga tegu polnud sama Sandraga, kes 80te lõpul staar oli). Lõmpsisime siis parasjagu S-tähega 80te laulutibinate üle (lisaks Sandrale veel Sabrina ja Samantha) kui jagati kätte järgmine blokk, mis koosnes naisterahvaste piltidest ja kus kesksel kohal oligi ülalnimetatud Samantha, liignimega Fox. Irvita veel...

Samas mängus küsiti ka Wagneri Nibelungide Sõrmuse tsükli osasid, "Jumalate hukk" (Götterdämmerung) ja "Reini kuld" (Das Rheingold) olid ette antud ja küsiti ülejäänud kahte ("Siegfried" ja "Valküürid"), mida me häbiväärsel kombel ei suutnud meelde tuletada (ma olin küll võimeline ette ümisema valküüride sissemarsi teemat, kuid polnud kindel, et sellenimeline teos olemas on). Aga kuna me juba eurovisiooni lainel olime, siis tabas meid kahjatsus, et maikuus ei suutnud keegi Getter Jaani läbipõrumist (ta vist ei saanud seal eriti punkte?) iseloomustada sõnaga "Getterdämmerung" - oleks päris tabav olnud.

2011-11-07T00:30:00.000-08:00

Ma ei ole end kunagi eriliseks grammar nazi'ks pidanud, aga nüüd leidsin täiesti mõttetu pisiasja, mis mulle veidral kombel närvidele käis. Nimelt käisid mälumängurid Belgias ja üks neist suutis Facebookis kolm korda kirjeldustes kasutada linnanime "Brygge". Eesti keeles on see suht kindlasti saksa kaudu tulnud "Brügge" ja kohalikes keeltes on neil kolmas täht "u" ("Bruges" prantsuse ja "Brugge" flaamipäraselt), samuti on ka inglise keeles see linn Bruges. Nii et ma ei tea, mis kurat pidi haritud inimest (ja lisaks veel mälumängurit) ajendama sellist värdvormi kirja panema - vaatasin naljaviluks Wikipediast Brügge kohta käivaid lehekülgi ja ligi 50st ladina tähestikku kasutavast kirjest oli "y" nimes sees täpselt ühes (rootsikeelses)! See ei pruugi küll kogu tõde olla (nt. eestikeelses artiklis kasutati varianti "Brugge"), aga ikkagi, vägisi tuli meelde kettamaailma lugu (vist "Carpe Jugulum!"), kus mõned vampiirid arvasid, et väga lahe on end hoopis vampyyridega nimetada.

Ahjaaa, kõige loogilisem seletus, et kasutada oleval klaviatuuril ü-täht puudus, ei pea paika, kuna ta oli korra samas lauses kirjutanud "Brüssel" täiesti normaalselt. Jääb veel muidugi variant, et Brüsseli "ü" täht oli viimane, mille klaver välja suutis võtta :)

2011-11-03T10:41:00.000-07:00

Tundub, et rösteri suhtes me siiski eksisime - kraanikausi kohal nõudekapis on talle (tema arust) hea koht küll. Ma ei tea, mis sellele loomale sisse on läinud, igaks juhuks tuleb külmkapiust vist paotada nii vähe kui vähegi võimalik.

2011-11-01T02:54:00.000-07:00

Aeg (ja kass) sai küpseks, et loom pannilt kõrvale leivakappi tõsta. Õigemini nagu ikka - ta raisk puges sinna ise!

2011-10-31T03:56:00.000-07:00

Kuigi ma pole vähemalt viimase 15 aasta jooksul (tõenäoliselt kauemgi) ühtegi loteriipiletit ostnud, õnnestus mul veidral moel pisike loteriivõit saada. Nimelt mängisin netis pokkerit ja järsku tuli ette kiri, mis teavitas, et meie laual jagati laiali selle saidi pokkerikäsi järjekorranumbriga 69 772 000 000 (minu arust peaks see tähendama kuuskümmend üheksa miljardit, seitsesada seitsekümmend kaks miljonit) ja osalejaile antakse mingit boonust (käe võitjale topelt). Kahjuks mul seda kätt siiski võita ei õnnestunud, ♠9 ♠4 ei osutunud ♠7 ♠S ♥7 ♦4 ♦8 laual kõige tegijamaks (keegi sai seitsme-kaheksaga maja kokku), oleks viimase kaardina tulnud lauda mõni pada (va. 8 või 4), oleks elu juba märksa moosim olnud. Aga 85 taala siiski nagu maast leitud.

2011-10-22T12:30:00.000-07:00

Käisin naljaviluks mälu mängimas. Kui välja jätta MM, siis „oma nime all“ (st. paariturniiri või individuaali) mängisin ma viimasti vist umbes 2006 või isegi 2005, peale seda olen mänginud ainult võistkondlikke. Kuna mäng toimus Tartus ja küsimused tegi Tiit Naarits, siis leidsin, et võib Priit Naruskbergi ettepaneku temaga paaris mängida, vastu võtta küll ja hiljem tuli veel otsa sporditeemaline individuaalmäng, nii et suhteliselt täistööpäev.

Mis puutub paarismängu, siis sai selgeks, et mu pea kõlbab ainult mütsi kandmiseks ja ajaloo õppimisest pole mitte grammigi kasu olnud. Veel hullem, ka nädal aega tagasi loetud raamatust pole asjad meelde jäänud (ainuüksi selle raamatu põhjal oleks võinud kolm küsimust ära vastata, mis meil lauda jäid). Nii palju punkte ei ole ma lauda jätnud alates sellest ajast kui 2004 õnnestus Eesti individuaalsed meistrivõistlused ära kobistada (ja siis olin ma võistlusele eelneval ööl poole ööni kaarte mänginud ja napsi võtnud). Aga noh, mis ma ikka tühja kurdan, mõned stiilinäited (küsimused on kokku tõmmatud peamisele ideele)

7.) 1955 avaldasid Londonis 11 teadlast manifesti, kus juhiti tähelepanu tuumarelva ohtudele. Kuulsaimate allakirjutanute järgi kutsutakse seda Russelli-… manifestiks. Kes oli see teine teadlane?

Loomulikult olin ma seda eelmisel nädalal lugenud, aga meelde ei tulnud – õige vastus Einstein

12.) Millise kreekakeelse sõnaga nimetatakse kirikulõhet?

Priit mainis kohe, et see oli s-tähega ja lühike, midagi umbes nagu struuma, seepeale üritasin asju väänata ja pöörata ja meelde tuletada, kuidas see inglise keeles on, kuid kuidagi ei suutnud nii lihtsat asja nagu skisma välja mõelda.

42.) Millise templikompleksi lasi Ramses II püstitada Kadeši lahingu auks?

Puhas mündiviske koht – Abu Simbel või Karnak. Mõlemad olid umbes sel ajal tehtud ja mine võta nüüd kinni, kumb Kadeši jaoks sai. Panin siis Karnak, teadagi valesti (kuidagi oli mällu süüvinud „Karnaki templikompleks“ ja „Abu Simbeli tempel“). Piinlik värk, kuna Ramses II oli mul ajaloo lõpueksami teemades sees.

64.) Mis aine tõrjub suhkrutest tekkivat happerünnakut?

Nojah, õige vastus on ksülitool, aga ma olen seda ise kunagi küsinud ja seetõttu teadsin, et tegu on kasesuhkruga, järelikult välistasin selle ja panin kirja teise asja, mis nätsureklaamides eksisteerib – karbamiidi. Pärast tuli meile muidugi pähe, et see ka ei saa õige olla, kuna karbamiid on kusihape. Nii et kui näete mingit reklaami, kus promotakse karbamiidi ja ksülitooliga nätsu, siis tõlkige see maakeeli ära „kasesuhkru ja kusihappega“.

68.) Millised kultuuriloost tuttavad sõnad sobivad „Tõrksa taltsutuse“ rea algusesse – „……… we will be Maried o’ Sunday“.

Kahjuks tekkis mulle lühiühendus, et mis muusikal sellest on tulnud ja seetõttu panin kirja „My fair lady“, õige vastus teadagi (tümp-tümp peaga vastu lauda) „Kiss me Kate“

76.) Oli vaja välja mõelda L-tähega kommunist 80-test (st. L-tähe mõtles Naruskberg välja), mõtlesin end lolliks, aga Ligatšov ei tulnud pähe (jälle eelmine nädal raamatut lugedes tuli see nimi viimati ette)

79.) Indoneesia linn, kus toimus 1955 mitteühinemisliikumise algkonverents

Jälle sada korda loetud (viimati möödunud nädalal) ja koolis õpitud, aga ei tulnud pähe – õige vastus teadagi Bandung.

Nojah, aga meil oli ka häid hetki ja kohati töötas loogika ilusti, nii et siiski saime kokku 7. koha (32 paari seas), kolmandast jäime maha ainult 4 punktiga.

Hiljem spordimängus jälle selgus, et kuigi ma olen muidu rumalamaks jäänud, siis sporditeadmised ei ole väga kannatanud, mõned asjad küll jätsin lollilt lauda, aga samas mõned kobistasin pihta. Parim nali oli see, kui küsiti kaht Eesti mootorrattasõitjat kuskil nõukaaja lõpust ja ma suutsin oma ajusoppidest välja venitada mälestused, kui mind umbes kuueaastasena Piritale mootorrattavõistlusi vaatama veeti ja mulle kaks nime – Jüri Raudsik ja Jüri Randla – selgeks tehti (mäletan, et ühe mootorratas oli numbriga 1 ja teisel 14 – imelist pahna on ikka mälusse ladestunud). Panin need nimed siis kirja ja kaks punkti laekus möödaminnes. Kokkuvõttes sain oma spordimängudebüüdis siis 5. koha (34 osalejat), kolmandale kohale kaotasin punktiga. Ühest küljest piinlik värk, aga teisest küljest jäin rahule.

2011-10-21T07:06:00.000-07:00

Teadupärast armastab meie kass end igasugustesse karpidesse toppida - seejuures mida väiksem karp, seda parem. Täna kööki minnes vaatas mulle aga vastu järgmine vaatepilt:

2011-10-12T23:15:00.000-07:00

Nagu ma kolm nädalat tagasi prognoosisin, hakkaski ka radikate kõpitsemisega üsna sarnane kamm pihta nagu pesumasinagagi. Seekord olin ma muidugi targem ja kui ma tuvastasin, et firma nimega Randem OÜ kavatseb mind lihtsalt eirates üle lasta, siis ma ei hakanud enda närve kulutamagi edasise suhtlusega. Tuletasin meelde, et oli ju ka bridžimängijal Tõnu Mäekeril mingi torudega tegelev firma, aga mis pagan selle nimi oli, see oli kahjuks ununenud. Esmaspäeval klubis varustasin end vajaliku teabega - Splitter. Esialgu hakkas asi muidugi täpselt sama rada pidi minema - saatsin kirja, keegi ei vastanud. Järgmine esmaspäev helistasin Mäekerile, too vabandas, et oli vahepeal välismaal olnud ja pakkus, et saadab kellegi juba samal õhtul. Kuna esmaspäev on klubipäev, tuli sellest pakkumisest taanduda, selle peale lubas, et annab numbri edasi ja helistatakse mulle neljapäev-reede. Loomulikult sai nädal täielikus vaikuses läbi ja kui ma järgmisel esmaspäeval Mäekerile helistasin oli tal telefon kinni - aga juba kahe minuti pärast helistas torumees, mainis et oli vahepeal ära unustanud ja lubas, et tuleb teisipäeva õhtul läbi (ei tea, kas juhuslik kokkusattumus või salvestati mu kõne kuhugi ja tehti vahepeal meedetuletuskõne). Täielik deja vu, aga erinevalt pesumasinatüübist oligi mees kokkulepitud ajal kohal ja sai asja joonde ajada. Positiivne.

2011-09-26T03:24:00.000-07:00

Laupäeval käisin Tommiga Jõgeval bridžiturniiril mängimas. Tegemist oli sellise pilootturniiriga kohas, kus varem pole suuremaid võistlusi peetud, mängutase oli kohati päris kõikuv, aga üldiselt oli tegemist rõõmsameelse ja positiivse üritusega. Ise patserdasime päris korralikult, aga ühe sessiooni kahest suutsime siiski ära võita ja kokkuvõttes saime neljanda koha. Pärastisel autasustamisel sain ma oma elu ühe veidrama auhinna - nimelt järgu eest (mõlemat osalenud suurmeistrit premeeriti mõnusa soolase stritsliga), äkki peaks sellise auhinnastamise sisse viima ka teistele turniiridele, et tõsta järgusüsteemi prestiiži, muidu on ainuke koht, kus järk loeb, koondise valiku edetabel (ja miks see seal nii on, pole mulle suutnud veel keegi ära põhjendada, aga ära seda ka ei korjata).

Täna on mul siis jälle sünnipäev ja uueks vanuseks 32 eluaastat. Ühest küljest võiks öelda, et ma olen vanem kui kunagi varem, aga teisest küljest jälle võib sama väita suvalisel ajahetkel, nii et erilist põhjust paanikaks ei ole sest loomulikult olen ma endiselt ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimais aastates. Kuigi võib-olla kaalu peaks tõepoolest natuke kärpima...

2011-09-22T12:07:00.000-07:00

Moodne elu - kolm inimest istuvad diivanil, läpakad süles. Keskmine plogib, parempoolne loeb ta eelmist plogikirjet ja vasakpoolne ootab, millal uus valmis saab, et saaks lugema hakata.

2011-09-19T04:19:00.000-07:00

Meie vana pesumasin otsustas saba anda ja sellega seoses sain ma hindamatu kogemuse suhtlemises remondifirmadega. Hakkasin asjatama augusti lõpul, helistasin kahte kohta ja mõlemal pool jäi jutuks, et saadan neile e-maili. Loomulikult ei tulnud kummaltki kolme päeva jooksul mingit vastukaja. Siis saatsin mingisse järgmisse kohta lihtsalt lambist (ette helistamata) meili ja vastukaja oli väga positiivne – juba järgmisel hommikul (esmaspäeval kell pool üheksa!) helistati ja sain jutule, et ta tuleb kuskil kolmapäeval-neljapäeval vaatama seda aparaati. Möödus nädal ja kui ma järgmisel esmaspäeval tagasi helistasin ja küsisin, et kuidas selle asjaga jääb, siis tuli vastus stiilis „ups, unustasin“. No hüva on, kuna esmaspäevaõhtune aeg mulle hästi ei sobinud, siis jäi jutuks, et helistab teisipäeva ennelõunal, aga nagu karta võis, möödus teisipäev vaikuses ja kui ma tagasi helistades natuke juba urisesin, siis tuli süüdimatu vastus „Aa, me leppisime tänase päeva kokku, ma arvasin, et homse!“. Jäi siis jutt kolmapäeva lõunaks (ma ei tea miks, aga ma üldiselt kipun inimestele lisašansse andma) ja tüüp helistaski! Tõsi küll, see oli alles kell pool neli ja ta teatas, et midagi on jalus ning enne paari tundi ta küll ei jõua, kuna mina pidin jälle õhtuks ära minema jäi jutt neljapäevale. Neljapäeval oli telefon jälle vaikne ja selle peale ma leidsin, et mulle aitab, läksin reedel lihtsalt puhtfüüsiliselt ühte kohta, kuhu ma olin soovituse peale meili saatnud, millele muidugi vastama ei vaevutud, kohale ja sain seal jutule, et seitsme tööpäeva jooksul võtavad minuga ühendust. Kuigi see asi tundus juba suhteliselt deja vu, siis otsustasin, et ühe šansi võib ju tüüpidele anda ja tuleb tunnistada, et ma olin mõnevõrra üllatunud, kui juba nelja tööpäeva pärast helistatigi ja tunni aja jooksul kohale tuldi. Selgus, et pesumasina elektroonika pidi olema segi läinud (väidetavalt Indesit’ide tüüpviga, kuna need olevat niiskuse eest kehvasti kaitstud) ja pole temaga muud pihta hakata kui välja visata. Nädalavahetusel käisime siis poes ja hankisime uue aparaadi - asi, millest tagantjärgi targana oleks võinud kuu aega tagasi lihtsalt pihta hakatagi. Ahjaa, tolle esimese tüübi (OÜ Airemo) telefonikõnet ootan ma seniajani (nüüdseks siis juba üle pooleteise nädala), äkki peaks talle ise helistama ja küsima, et ega ta midagi unustanud pole.

Nüüd on päevakorral radikate reguleerimine (võimalik, et vahetamine) talveks ja igatahes esimeste märkide järgi tundub, et torumeeste tsunft on lähisuguluses pesumasinaparandajate omaga. Kui ma lasin suvel gaasikatla üle vaadata, küsisin ma selle hooldajalt nõu, et kas ta teab kedagi soovitada, kelle poole küttesüsteemi asjus pöörduda tasuks, too andis ühe numbri. Helistasin ja nagu ikka, jäi jutuks, et panen olukorra kirjelduse meilile, et ta saab rahulikult pilgu peale visata ja vastata. Vastust igatahes senini pole tulnud (ca kuu ajaga) ja ma sügavalt kahtlen, et edaspidigi tuleb. Talitasin siis sama mustri järgi – võtsin telefonikõne ühe vastava profiiliga firma „valvelauda“, kus soovitati mul meil saata ja edasi järgnes vaikus. Läksin siis nelja päeva pärast sinna firmasse kohale, sain jutule ja pandi mind jälle ooterežiimile, lubadusega, et nädala-kahe jooksul võtavad ühendust ja tulevad-vaatavad asja kõigepealt üle. Nädal on igatahes juba möödas ja miskipärast mu sisetunne ütleb, et tõenäoliselt tuleb mingi muu tegija leiutada. Aga noh, ootame reedeni ära.

Kui kellelgi tundub, et kogu Tartus on selline asjaajamiskultuur, siis tuleb tunnistada, et on ka meeldivamaid seiku: katla, elektrisüsteemi ja rulooga tegelevad ettevõtted talitasid väga viisakalt, samuti ka autotöökoda (kuigi nad suutsid end talvel levist ära kaotada).

2011-09-13T10:49:00.000-07:00

Septembrikuu on ekstreemspordikuu - vähemalt mis puutub minusse. Algas see pihta sellest, et otsustasin ühendada kasuliku kasulikuga, ehk siis liigutada end Tartusse ja selle käigus ka Maarja õe ratta oma trepimademelt ära koristada. Istusin siis üle ei-tea-mis-aja sadulasse, mille käigus selgus, et too on mõnevõrra madalamal kui mulle meeldiks, lenksud niisamuti (no ma olen Madlist ca paarteist sentimeetrit pikem ja pärast mainis ta, et isegi tema jaoks on need natuke madalamal kui hea oleks). Ja eriti ebameeldivaks muutis olukorra see, et mul polnud kasutada ühtegi relva millega neid kõpitseda. Hakkasin siis Tartu poole väntama (google mapsi järgi ca 17 km), ise sadulas kägaras ja jalad kõveralt all (sirgeks neid lükata ei saanud, kand oli selle peale maas), aga kohale ma jõudsin.

Pühapäeval läksin esimest korda peale 1993. aastat kalale. Logistika oli selline, et korjasin Ökuli ja tema truu kummipaadi auto peale (jättes tema truu koera maha), sõitsime Käreverre ja siis Yamaha päramootori abil ülesjõge lanti vedama. Ilm oli super ja muidu oli päris mõnus olla, aga kalad ei teinud erilist kaastööd - minul õnnestus tabada kolm ahvenat ja Ökulil kaks ahvenat ning üks säinas, lisaks veel kuus havinolki, kes sai vette tagasi kosuma visatud. Mingi hetk tuvastasime, et mootor ei taha enam käivituda ja meie kiiluvesi küütleb päiksepaistel kahtlaselt ilusti - nimelt oli mingi kütusevoolik saba andnud ja tagasi pidime tulema juba kondiauru toel, ehk siis mõlamisega (minu stiilinäide ilmselt ei kvalifitseeruks ei sõudmiseks ega aerutamiseks). Selliste juhtumite leevendamiseks oligi algne suund võetud ülesvoolu, tagasiteel tegi õnneks jõgi suurema osa tööst ära, ma parem ei mõtlegi variandile, kuidas oleks välja näinud vastuvoolu tulek.

Saanud sellest innustust (või siis võib-olla oli liigsest päikese käes viibimiseks lisaks mõnevõrra kõrbenud näonahale ka mul ajud ära kärsanud), otsustasin esmaspäeval ette võtta jalgsimatka Tartu kesklinna (needsamad ca 17 km). Esialgu ei olnud häda midagi, aga kui Tartu silt juba paistma hakkas, siis tekkis küll tunne, et vist sai natuke liiga suurelt ette võetud. Aega läks sellega ca 2.45 ja tänaseks on mõlemad kannad korralikult rakkus ja pöialiiges natuke kange. Muidu pole enesetundel suuremat häda, aga ilmselt ma niipea enam sellist retke ei korda.

2011-08-14T07:04:00.000-07:00

Eilsel Melli sünnipäevapeol istusid grilli ääres kõrvuti kaks noort naisterahvast. Tuvastasin, et ühel ronib mööda juukseid ringi üks paganama pirakas ämblik. Küsisin siis talt, kas ta ämblikke kardab ja kui olin saanud vastuseks "ei", mainisin talle, et see on väga hea, kuna tal on üks soengusse pugenud ("jah" puhul oleksin ilmselt lõuad koomal hoidnud ja lootnud, et probleem laheneb iseenesest). Järgnes kõva kiljatus, püstihüppamine ja põgenemine - ning seda kõrvalistuva neiu poolt, keda too putukas grammigi ei ähvardanud! See, kellel oli ämblik peas, jäi oma sõnadele kindlaks ja kannatas selle teabe ära silmagi pilgutamata.

2011-08-12T22:34:00.000-07:00

Midagi imelikku toimub - eile hommikul vedeles meie rõdul linnulaip, täna oli seal hiirelaip. Meie majapidamises on kass täiesti olemas ja see peaks nagu küsimuse, et kust need sinna tekivad, päevakorrast väga lihtsalt maha võtma, aga meie kass on esiteks üsna laisk ja malbe olevus, teiseks on ta N'ndat põlve toakass (kui uskuda Maarja õe, kes ta mulle kunagi sünnipäevaks kinkis, sõnu) ja kolmandaks on ta natuke praakvariant - tal on nimelt ühel esikäpal liigestega mingi kamm ja seetõttu lonkab. Nii et põhimõtteliselt on olemas viis varianti:

A) meie kassist on kogemata kombel tõsine murdja saanud
B) mõni naabruskonna kõuts ei ole aru saanud, et meie kass on steriliseeritud (kuigi kassidel vist kinkimise komme puudub, neil pigem selline "fuck me, thank you" suhtumine)
C) mõni naabruskonna emakass vaatab, et meie oma on selline väike ja niru ning on ta ära lapsendanud, ning õpetab teda endale toitu varuma puhuks, kui me ta kunagi välja viskama
D) mõni naabruskonna suvalisest soost kass lihtsalt ülbitseb ja veab oma laibad meie rõdule
E) meie rõdul on nii halb aura, et hiired ja linnud surevad ise sinna peale ära

ootame huviga, mida homne päev toob...

2011-08-11T09:06:00.000-07:00

Lood elust enesest, Hannese kurtmine:

"Eile ronis üks tüüp mu maja kõrval alajaama katusele ja sai seal ilge paugu, pool tundi elustati. Täna pasundatakse sellest igal pool, aga tegelik tragöödia oli selles, et mul oli just pokkeriturniir käsil ja see elektrikatkestus keeras selle kanni!"

2011-08-04T13:33:00.000-07:00

Milleni viib aastake elu väljamaal - eile Tartu Lõunakeskuses Elisa putkas asjatades õnnestus mul müüja mingile küsimusele reipal häälel "Yes!" vastata (äärepealt oleks tulnud "Oui, merci!")

2011-07-30T07:51:00.001-07:00

Viimane nädal Luksemburgis kujunes kuidagi väga seltskondlikuks. Kui varem me eriti väljas söömas ei käinud, siis nüüd tuli esmaspäevast neljapäevani kolm väljasistumist. Viimasel päeval jõudsime ka Frenchi kohvikusse, kus erinevalt Hargla romaanist tuhlipissat ei saanud, küll aga otsustasin uuesti testida tatari böffi, hoolimata esimestest mitte väga headest kogemustest Dijonis käies. Seekordne osutus väga heaks, nii et esimesel korral ei olnud ilmselt viga toidus üldiselt vaid valmistajais.

Nüüdseks olen siis Luksemburgist lahkunud. Veidral kombel ei õnnestunud otse Eestisse tulla - turniirigraafik nõudis oma ja praegu viibin keset Rootsit Örebro linnas võistlusel nimega Chairman's Cup. Tegemist on Rootsi suurima bridžifestivaliga mille põhiüritusel, võistkondlikul turniiril, osaleb 114 võistkonda (ja lisaks toimub hulk kõrvalpaarikaid). Esimesed kolm vooru on ära olnud, oleme +1 peal. Eesmärgiks on tulla 32 sekka, siis saab play-offidesse (64 sekka saamise puhul saab nn. bonus cupile mille võitja saab mängida play-offi kolmanda koha peale).

Reisi peal (mis minu puhul hakkas äratusega kell kolm öösel, et võtta buss ja Charleroisse lennuki peale jõuda... uuugh) toimus Ryanairi lennukis lõbus lugu - pardameeskond (ilmselt hispaanlased) tervitas rahvast reipalt, stiilis: "täname, et olete meie lennul, mis lendab Charleroist ...." nüüd tekkis paus ja teksti lugev tüüp vaatas teisele otsa, teine vaatas tuhmi näoga tagasi ja kehitas õlgu. Selle peale hakkas esimene uuesti oma paberist näpuga järge vedama ja lõpuks leidiski õige koha: "...Stokholm Skavsta lennujaama".

Ka turniiri korraldajad on huumoripreemia ära teeninud, Tiidust on saanud kaardimängijale kohaselt "Tilt" Laanemäe.

2011-07-19T04:17:00.000-07:00

Vahepeal pole viitsinud end kirjutamissoonele sättida – ega midagi väga erilist ka juhtunud ei ole. Eelmisel nädalavahetusel (8.-10. juuli) sai ära kasutatud geograafilised ja inimressursid (lähedane asukoht + eurokraadist Migu), ning lõpuks siis ka Brüsselis ära käidud. Kuna me sattusime sellisesse kohta nagu „mini-Euroopa“ – st. igast EU liikmesriigist (kõige rohkem muidugi Belgiast ja Hollandist) olid kokku kuhjatud 1:25 mõõtkavas vaatamisväärsused, siis sai „nähtud“ hunnikut vaatamisväärsusi, mille juurde muidu pole sattunudki. Pilte sai kah veidi klõbistatud.

2011-07-06T04:26:00.001-07:00

Nädalavahetusel sai siis veel üks linn (tegelikult ka riik) oma „maakaardile“ kantud – käisime Viinis. Eriti nagu midagi kosta ei oska, linn oli väga tore ja uhke (kunagi ilmselt üritan kindlasti tagasi minna, tõesti väga kena oli), laupäeva veetsime loomaaia peal ja pühapäeval käisime linna peal laiamas + Albertina kunstimuuseumis. Oleks ainult ilmaga natuke paremini vedanud – temperatuur oli kuskil 20 kandis (mis mulle küll päris hästi sobib), aga seda saatis vinge tuul ja vihm, eriti just pühapäeval. Mõned pildid sai ka klõpsatud.

2011-06-29T05:25:00.000-07:00

Jälle huvitav lugu sellest, kuidas ajus asjade kokkuviimine toimub. Eelmisel nädalal sattusime Maarjaga ühe oma lemmiksaidi pealt (www.cracked.com, ärge mingil juhul sinna minge, see neelab su tundideks alla) lugema mingit nupukest, kus oli ära mainitud film nimega „Neverending Story“ – nimelt olevat seal sees kõige õõvastam lastefilmi koht, kus hobune vajub laukasse ja poisinaga vahib seda pikka aega pealt.

Edasi järgnes arutelu umbes nõnda:

M: Kõlab süngelt, ma tegelikult ei olegi seda filmi näinud…

L: Mina ka mitte, aga ma tean selle filmi tunnuslaulu.

Kuna Maarjale laul ette ei tulnud, järgnes kiire otsing youtube’is ja laulu mängimapanek

M: Ah see laul siis ongi sealt filmist. Tegelikult ma olen seda raamatut lugenud, saksa keeles kusjuures.

L: Mina ei ole isegi mitte lugenud… Oota, saksa keeles? Kas see on Michael Ende „Ilma lõputa lugu?“

M: Mhmh.

L: hmm... siis selgub, et ma olen ka lugenud, aga ei ole osanud kuidagi kokku viia.

Ühesõnaga, sai jälle väga veidral kombel mingid olemasolevad infokillud suuremasse raamistikku topitud. Kusjuures ma pean tunnistama, et ega ma eriti midagi enam raamatust meelde tuletada ei suutnud – kuigi ma mäletan, et see ei olnud sugugi vastumeelne lugemine. Teine Ende eesti keeles ilmunud raamat (võimalik, et neid on muidugi rohkemgi), "Momo", jättis natuke sügavama mulje. Võib-olla seepärast, et mulle tundub, et Pratchett vehkis oma audiitorid paljuski sealt maha.

2011-06-27T03:12:00.000-07:00

Nädalavahetusel käisime Dijonis kaarte mängimas. Kuna too asub Luxist päris kaugel, tähendas see laupäeval kolme ja poolt tundi automatka (ja pühapäeval teist sama palju tagasi) mis saabunud kuumalaine tingimustes (veel õhtul poole üheteist ajal oli 25 kraadi sooja) ei olnud just eriline moos, õnneks ei pidanud küll ise roolis olema. Kuumalaine jätkus ka mängukohas ja vahepeal tundus, et ma suren sinnapaika maha – konditsioneeri ei olnud (või ei olnud ta sisse lülitatud), lahtistest ustest-akendest hoolimata ei olnud saalis mingit erilist õhuliikumist märgata ja ka käimapandud ventilaatorid ei suutnud üldist leitsakut eriliselt hajutada. Vahel lihtsalt ei ole hea olla põhjamaalane. Mängisime kohati nagu parajad oinad, mõnikord kukkus asju ka ilusti välja ja lõpptulemus oli viisakas, kuid mitte midagi enamat – 10. koht 45 paari seas 54,5 protsendiga.

Laupäeva õhtul käisime oma bandega (Luxist oli 8 inimest, lisaks veel mõned korraldajad) söömas mingis maakoha kõrtsis. Kuigi prantsuse köök omab ülemaailmselt tunnustatud kvaliteedimärki, pean ausalt tunnistama et mulle valmistas see teatava pettumuse. Kõige veidram oli see, et kui ma teen kodus kotlette, siis need maitsevad toorelt paremini kui seal pakutud „steak tartar“ (jah, ma tean küll, et selliste asjade söömine on seotud teatavate terviseriskidega, aga mul savipott). Võib-olla on mul rikutud maitsmismeel, kuid vähemalt üks inimene meie seltskonnast leidis veel, et see asi oleks võinud oluliselt parem olla. Õnneks järgmisel päeval turniiri vaheajal pakutud lõunasöök rehabiliteeris prantslasi natuke.

Ahjaa, ja prantslastel on suhteliselt omapärane arusaam sellest, kui palju on sünnis toidule valmistamise ajal tuld näidata. Minu roa puhul see teadagi oluline ei olnud, aga Maarja tellis mingi asja, „tres bien cuit“, kuid mulle tundus, et meie maal oleks selle asja nimi endiselt „veerandtoores“.

2011-06-24T09:11:00.000-07:00

Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks. Vähemalt seda viimast kindlasti. Üleeile õhtul tähistas Lux suurhertsogi sünnipäeva. Ja tänu meie korteri asukohale saime me sellest oma osa – tahtsime me seda või mitte. Päeval peeti all orus mingit tüütut kontserti (tüüpiline samasugune jaanipäevaaegne süldimuusika kui Eestiski), see igatahes eriti tore ei olnud. Küll aga õhtul nägime me sellist ilutulestikku, millesarnasele me seni küll peale pole juhtunud – ainult lohe ilmumine jäigi veel puudu. Ja meie rõdu oli selle vaatamiseks tõeline loožikoht – seda peeti nimelt järgmise silla peal (umbes pool kilomeetrit eemal) ja kokku kestis trall ca 20 minutit. Taustaks mängis muusika, mille oli ekstra selleks puhuks kirjutanud õukonnamuusik (uskuge või mitte, sellised asjad on tänapäevalgi olemas!) ja järgmisel päeval väitis leht, et õhku oli lastud 2,5 tonni tulevärgikraami.

Eilse päeva lõime me surnuks sellega, et käisime Frankfurdis Marinil külas. See on selline „on kah“ linn, tuttavail võib külas käia, aga turismitamise mõttes väga palju ei paku – nimelt tehti linnasüdamik teise maailmasõja lõppmängus korralikult maatasa ja väga palju seda vanal kujul restaureeritud ei ole. Need asjad, mis on, on muidugi väga ilusad, aga nagu juba mainitud – neid on vähe. Lisaks sellele on hinnatase seal selline, et Lux ei tundu enam üldse mitte kalli kohana. Kooserdasime siis linna peal ringi, käisime pubidelinnajaos ja jalutasime üle jõe tagasi kesklinna ning kuidagi saigi päev mööda saadetud. Tõsiselt teravaid elamusi pakkus aga tagasisõit Luxembourgi – nimelt oli vaja manööverdada end kõigepealt ühe rongiga Koblenzisse, teisega Trieri ja kolmandaga Luxi. Kui esimesel etapil rong vahepeal seisma jäi ja piloot teatas, et „hilineme 10 minutit“, tundus kõik veel kontrolli all olevat (kiirpilk piletitele ütles, et ligi viis minutit jääb veel varu), aga kui natukese aja pärast tuli uus teade, „hilineme 20 minutit“, siis see enam nii tore ei olnud – jäimegi „oma“ rongist maha seetõttu. Õnneks oli kellaaeg küll hiline, kuid mitte liialt nii et Trieri saime me paarikümne minuti pärast ka järgmise masinaga – ja kontrollile ei pidanud ka pikalt seletama, et mida me vale piletiga seal rongis teeme, ilmselgelt tüüpidel info liikus (mõned mõttelised plussid Deutsche Bahnile). Trieris oli muidugi jälle mõnu pärast asi nii korraldatud, et see tee, kustkaudu Luxi rong minema pidi oli remonti pandud ja meie pidime jälle õige koha üles leidma. Õnneks oli turvavaru päris suur – veerand tundi aega, kesköine tühi raudteejaam (= ainult paar rongi vedelemas) ja lisaks sellele hoiatas meid veel ka meie rongi kontroll, kes nägi meid ringi tuiamas. Ja viimases rongis ei pidanud me üldse kontrolliga maid jagama – ta lihtsalt ei viitsinudki meie juurde tulla ja keeras end lihtsalt mingi pingi peale magama (ilmselt hertsogi sünnipäevast taastumine nõudis oma). Nii et pääsesime kõigest väikese ehmatusega (ja tunniajase hilinemisega).

Mõned pildid kah (enamus Frankfurdi omi on Marini tehtud).

2011-06-21T00:26:00.000-07:00

Kuigi inimese põhitoiduseks loetakse leiba, siis minu tuttavad teavad väga hästi, et minu puhul on selleks pigem hapukoor. See produkt on täiesti olemas ka Luxi kaubandusvõrgus - mis siis et natuke ebatavalise konsistentsiga (peamine variant sisaldab 30% rasva, mis tähendab, et pigem meenutab juba võid, on ka olemas 15%-ne, mis on suhteliselt normaalne ja ka 3%ne variant, mida küll pole olnud juhust proovida) ja hirmkallis - pooleliitrine karp maksab pealt kolme euro (ma muidugi ei tea, kuhu on vahepeal jõudnud hinnaralli Eestis). Nojah, eile käisin poes provianti varumas, mh. oli seal hulgas ka tops hapukoort. Müüja lasi kassalindilt kaubad läbi ja siis hakkas hapukoorepakki jõllitama, tõmbas ühe triipkoodi läbi, avas kaane ja lasi sealt teise triipkoodi läbi, keerutas topsi ühte- ja teistpidi ja siis hõikas neiule, kes puuviljaletis kaalu taga oli (kohalik süsteem on selline, et su puuviljad kaalub ära poetöötaja), et kas too saaks kassasse tulla. Too tuligi ja siis anti talle see tops ja paluti ära kaaluda, tulemuseks oli 250 grammi (nagu pidigi olema), mille peale siis kassiir kehitas õlgu ja mainis, et "see tundus nii kerge olevat, et ma ei uskunud, et seal 250 gr sees on". Ühest küljest naera end ribadeks, aga teisest küljest oli see temast väga viisakas.

2011-06-10T06:18:00.000-07:00

Teadupärast on meil koduläve ees üks ilgem mölakas sild, sillakaare kõrgusega 45 meetrit, mõõtkava huvides: umbes sama, kui Pikk Hermann, tolle kõrgus on vist 50 meetrit.

Eile õhtul bridžikluppi minnes avanes seal peal mulle omapärane vaatepilt.
Nimelt seisis sillal mingi naisterahvas, keda kaks muud inimest kallistasid ja paarkümmend meetrit eemal olid paar pildistavat Jaapani turisti. See ei ole seal just ebatavaline vaatepilt - lõppeks on silla pealt suurepärane vaade ja pildistavaid turiste/kallistavaid seltskondi on seal pidevalt. Aga asja muutis natuke imelikuks, et kuigi pildistajad olid orientaalset päritolu, oli ülejäänud seltskond europiidne ja väga morni näoga. Lisaks sellele vedeles kõnniteed sõiduteest eraldava vahekivi peal kellegi rahakott. Pannes kõik kokku, tulin ma järeldusele, et tõenäoliselt oli parasjagu teoksil enesetapukatse nurjamine.

Kuna mul oli kellaaja peale minek (ja ilmselt seal midagi enam juhtumas ei olnud), siis ei jäänud ma pikalt passima, nii et ma ei teagi, millega lugu lõppes (näiteks, kas keegi vehkis selle ripakil rahakoti sisse), aga bussis tekkis Maarjaga teoreetiline jutuajamine enesetapumeetodite suhtes. Ja selle käigus leidsin ma, et minu jaoks oleks kõrgest kohast allahüppamine suhteliselt reaalne variant küll - lõppeks on mul niikuinii kogu aeg kiusatus/tahtmine hüpata, kui ma mingi kõrgema koha peal olen ja kui mul peaks olema plaanis elust lahkuda, siis oleks ju viimane variant see teoks teha. Tõsi küll, Maarja jahutas mu entusiasmi, väites et allahüppamine ei ole piisavalt kindel meetod - kuigi 50 meetrit vaba langemist ja kineetilise energia ülekandmine maapinnale tundub minu jaoks küll suhteliselt lollikindlana - ja kui midagi untsu läheb, võib tulemuseks olla halvatus, mis on hullemaks lõpptulemuseks kui surm (lisaks oleks pärast veel piinlik kah). Pealegi ei ole kägarasse kukkunud keha ilmselt ka eriliselt esteetiline vaatepilt...

Ülalmainitust paluks mitte järeldada, nagu ma kavatseks elust lahkuda - sellist asja mul momendil kohe kindlasti plaanis ei ole. Ahjaa, Luksemburgis oleks veelgi vingem sild, kust allahüpet sooritada, aga paraku on seal silla servadel pleksiklaasist kate (umbes nagu jalgpallimängu ajal varumängijate pinkidel), mis tähendab, et silla serva ületamine on tõsiselt keeruline. Ilmselt ei ole tegu küll niivõrd ettevaatusabinõuga suitsidistide vastu, kui tuuletõkkega - seal ülal on kohati päris korralikud iilid võre vahelt läbi pressimas.

2011-06-08T00:21:00.000-07:00

Eesti spordi „suurepärane“ nädal jätkub. Kui kõigepealt saime meie Bonnis Rahvuste Karikal viimase koha ja jalgpallikoondis Itaalialt 0:3 kesta (mis mõlemad on küll piinlikud, kuid mitte veel otseselt häbiväärsed sündmused), siis eilne jalgpallurite mäng Fääridega oli tõeliselt hale (nendele, kes ei tea – Fäärid said üle paarikümne aasta esimese võidu, mäng lõppes 2:0). Juba esimese poolaja keskel, kui seis oli veel 0:0, tekkis mul mängu vaadates küsimus, et kuidas neil õnnestus Itaalialt „kõigest“ 0:3 tappa saada. Lisaks sellele sai Kaia Kanepi kaotuse mingilt edetabelis kolmandas sajas olevalt mängijalt, keda ta loogiliselt peaks vasaku käega mängideski võitma. Tahate ma ennustan, kuidas läheb EM finaalturniirile püüdleval käsipallikoondisel, kellel on sel nädalal ees mängud Makedoonia ja Ungariga?

2011-05-30T05:12:00.000-07:00

Kunagi oli jalgpall kindel unerohi. Kui ma üritasin kolmapäeva õhtuti Meistrite Liiga mänge vaadata, siis õnnestus mul haruharva üleval püsida kauem kui teise poolaja keskpaigani. Aga nüüd lõpuks nägin ka mina ära ühe olulise jalgpallimängu, mida oli lausa lust vaadata - jutt teadagi Barcelona - ManU vahelisest meistrite liiga finaalist. Barcelona oli lihtsalt võimas, arvestades et vastased ei olnud ka päris "s... pealt riisutud" oli selline ülekaal täiesti hämmastav. Üks Soccernet.com'i korrespondent kirjutas selle kohta päris hästi (minu üsna vaba tõlge): "Mängu vaheajal arvasid ülekannet kommenteerivad Inglise eksperdid, et United võib selle mängu võita. See oli päris mõistlik eeldus – arvestades kogu universumis toimuvate sündmuste juhuslikkust ja tõenäosusteooriat, mille kohaselt võib suvaline asi teatava tõenäosusega aset leida."

2011-05-26T03:58:00.000-07:00

Vahel kukuvad asjad väga naljakalt oma õigetele kohtadele. Nimelt teadsin ma juba ammu, et eestikeelne laul "Vildist kübar", mida kunagi laulis kas Jaak Joala või Tõnis Mägi (ma arvan, et Joala, aga ma pole selles päris kindel), on kaver Procol Harumi laulust "Homburg". Mis või kes on Homburg, sellele pole ma kunagi viitsinud mõelda, aga sügisel Trieris käies sain teada, et tegu on siinkandis asuva Saksamaa linnakesega. Ja endiselt jäi mulle segaseks, miks pidi Procol Harum sellest laulu tegema või miks tal eesti keeli selline pealkiri/sõnad on. Täna hommikul käis läbi plõks ja kõik sai selgeks - lisaks linnanimele tähendab "homburg" ka teatavat kaabut.

Tuttava olemisega nägu, homburg peas

2011-05-24T01:47:00.001-07:00

Pühapäeval käisime Maarja kolleegidega väljasõidul Saksamaal, Koblenzi lähedal asuvas kohas nimega Maria Laach. Retk oli tore hoolimata põgusast äikese-vihma-rahehoo kätte jäämisest, Maarja tegi sellest ka illustreeritud ülevaate.

Esmaspäeva hommikul tuli tegeleda intuitiivse arvutikäivitamisega. Nimelt tabas meid (teist esmaspäeva järjest) halb üllatus - suurem masin lihtsalt keeldus mingist punktist edasi minemast (ja ka "safe mode" jooksis kokku). IT-vallas olen ma paras oinas (ja Maarja kah ülemäära osav pole), mis sai tähendada ainult üht - häda. Kuna eelmisel esmaspäeval oli õnnestunud probleem lahendada tavalisest käivitusrutiinist mööda hiilimise ja viiruskontrolli tegemise abil, mis küll ühtegi viirust ei leidnud aga peale seda lasi aparaadi ilusti käima panna, siis proovisime me ka seekord sama vahendit - ja taas see töötas. Ühesõnaga meie võhiklik järeldus on selline, et meie viiruskontroll (mille korraline tööaeg on pühapäevale topitud) on lihtsalt kuidagimoodi segi läinud. See ei tõsta kuidagi moodi mu arvamust viirustõrjetest, mul oli juba enne kahtlus, et Franklini kild: "any society that would give up a little liberty to gain a little security will deserve neither and lose both" kehtib sama hästi ka nende kohta (vähemalt see "lose both" osa).

2011-05-14T01:00:00.000-07:00

Kuuldes, et Eesti on saanud Eurovisioonil finaali, tärkas minuski sportlik huvi, et mis laul siis sel aastal välja saadetud ja leidsime, et võiks siis ju youtube'ist selle üles otsida. Tuleb tunnistada, et üle kaheksa sekundi ma seda kuulata ei tahtnud (aga edu talle sellegipoolest!)...

2011-05-10T02:11:00.000-07:00

Pühapäeval käisime Metzis turistitamas. See asi oli meil juba päris ammu kavas olnud, aga alati oli kas ilmateade või meie viitsimise tase selle sealt maha kriipsutanud, kuid üleeile tundusid need kaks asja lõpuks ometi klappivat (kuigi ma pean tunnistama, et +27 varjus mind väga rõõmsaks ei teinud) ja ronisimegi rongi peale. Seal tabas meid selline halb üllatus, et kuigi kaardi pealt tunduvad Trier ja Metz Luxist üsna võrdsel kaugusel olevat (ja rong sõidab sama aja), on pilet viimasesse hulka maad kallim - kui Trieris saime kahekesi edasi-tagasi ära käia ca 18 EURi eest, siis Metzi tripp läks maksma 30 EURi. Võib-olla oli asi rongis - Metzi viis meid tehnika viimane sõna, samas kui Trieri sõitsime pigem (suure ja vinge) trammivaguniga. Ja lisaks kõigele oli Trieri minnes vaade vaguniaknast oluliselt parem!
No oli nagu ta oli, kohale jõudsime me ilusti. Huvitaval kombel ei suvatsenud rongis kontrolörid meie pileteid kontrollida ei sinna- ega tagasiteel (nad üldse ringi ei käinudki). Võib-olla me saime nende funktsioonist vale ettekujutuse, äkki on Lorraine'is Keskerakond võimul ja tegu oli hoopis "reisisaatjatega", kes kasseerivad pappi lihtsalt kohaloleku eest.

Metz ise on Moseli ja mingi väiksema jõe liitumiskohal asuv ca 130 000 elanikuga linn, mis on Lorraine'i (Lotringi) regiooni keskuseks. Kuna ta asub üsna Saksa piiri lähedal - ja prantslaste-sakslaste omavahelised suhted on nagu ülbevõitu naabritel ikka, siis on tegemist suhteliselt tähtsa sõjalise tugipunktiga, ükskõik kumma poole käes ta iganes parasjagu on olnud. Sellest tulenevalt oli linn täis igasuguseid sõjalise taustaga sambaid, erinevate ajastute marssaleid jäi meie marsruudile vähemalt kolm, maailmasõdade lõpu mälestusmärke samuti ja ühe linnavärava peal olid tahvlid, mis kirjeldasid nelja erinevat episoodi, mis tolle konkreetse värava juures aset olid leidnud.

Teine asi, millest seal linnas kubises, olid purskkaevud - neid oli igasuguseid, suuremaid ja väiksemaid, purskavaid ja nirisevaid, uhkemaid ja veel uhkemaid. Linn ise küll väga suur turismipesa ei tundunud olevat - hoolimata ilusast ilmast - või siis võib-olla liiga ilusa (loe: palava) ilma tõttu - oli rahvast väga vähe liikvel. Väga paljud hooned olid kollased - ju siis kohapeal oli siis sellist kivi vabalt saada (värvi järgi ütleks, et ilmselt oli tegu liivakiviga - see oli täpselt liivakollane - aga kui kellelegi kivid huvi pakuvad uurigu ise järgi, mina ei viitsinud). Kollane oli ka kohalik kirik - ja vat see oli üks tõeliselt vägev ehitus. Kui ma olen seni tundnud suurt vaimustust Trieri toomkiriku suhtes, siis Metzi oma oli vähemalt sama vägev - aga fookus oli kujude asemel vitraažidel - nad olid eredavärvilised ja väga ilusad ning praktiliselt kõik seinad olid neid täis - mis arvestades seda, et kirik oli tõeliselt suur kolakas, tähendas seda, et neid oli ikka tõeliselt palju (mingite vitraažide tegemise juures olevat käpp olnud Marc Chagall). Hea oli ka see, et kirikus oli suhteliselt palju seletava tekstiga tahvleid, nii et ei pidanud üleliia leiutama, mis mingi asi on.
Huvitaval kombel jätsid mulle hea mulje ka linna postimaja ja raudteejaam - mõlemad väga imposantsed, suured ja ilusa teostusega. Aga eks ilusaid maju oli seal veel. Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi Metzi kesklinn tervikuna ei olnud just päris Trieri omaga võrreldav vaatamisväärsus, oli sealgi päris palju ilusat ja mul on väga hea meel, et ma seal ära käisin. Klõpsutasime ka peotäie pilte, neid näeb siin.

2011-05-03T11:35:00.000-07:00

Üks vana nali: "Kui poksijate seas korraldati küsitlus, kas poks võib mõjuda ajule kahjustavalt, siis pooled vastasid eitavalt ja pooled ei saanud küsimusest aru".

Tänane Postimehe "spordiuudise" pealkiri: "Mike Tyson: vahel ajan end jumalaga segamini"

2011-04-24T00:35:00.000-07:00

Kui veeta aega öösel kella kolmeni niiviisi, et mängida arvutis Heroes of Might and Magic'ut ja selle kõrvale lugeda Robert Jordani "The Wheel of Time'i" esimest raamatut (asjassepühedamatutele - suht Tolkieni stiilis kirjutatud asi, aga mulle isiklikult meeldib kõvasti rohkem), siis on unenägude sisu igatahes garanteeritud. Lisaks andis oma panuse ka eile toimunud Inglise jalgpalliliiga voor - kogu action leidis aset jalkaväljakul.

2011-04-12T06:37:00.000-07:00

Külaliste hooaeg jätkub (tõe huvides tuleb mainida, et üks nädalavahetus jäi siiski vahepeal vahele ja tõenäoliselt ka järgmisel nädalal on selline ootamatu olukord tekkimas, et meil polegi kedagi siin külas). Seekord siis käis läbi mu väiksem vend Henrik. Erinevalt eelmistest küladest oli ta varustatud ka autoga, kuna ta võttis ette marsruudi lennata Tallinnast Weezesse (see on see jaam, mis Ryanairi kirjades kannab nime „Düsseldorf“, aga tegelikult asub samanimelisest linnast ca 80km eemal vanas sõjaväebaasis) ja üüris sealt auto, millega Lux’i sõita. Autoks anti talle mingi tõsine püss (Volkswagen Golf GTI kui mu mälu mind ei peta), millega ei olnud eriline probleem kahesaja peale kiirendada (mida ta ühe korra ka katsetas). Kuna Luxis on minu teada kogu linnas parkimine tasuline (ja kontrolörid on üliaktiivsed), siis tekitas küll muret küsimus kuhu auto jätta – parkimismaju on siin nii et ulub, aga päev parkimist läheb maksma suurusjärgus 20 eurot ja sellist pappi ei raatsi ju mittemillegi eest välja käia. Õnneks sattusin paar päeva varem maaklerilt küsima, et kas siin linnas kuskil ka tasuta parkida saab, et nädalavahetuseks oleks sellist varianti vaja ja ta leidis meie murele üheainsa liigutusega lahenduse: meie oma maja keldris otsivat üks parkimiskoht üürilist ja seisvat hetkel tühjana, võtku me lihtsalt too! Ideaalne. Ainuke nõks oli selles, et kui Henrik kohale jõudis, ei õnnestunud kuidagi leida, kuidas parkla uks lahti käib – seal oli mingi ruloomoodi asi ees, aga ühtegi käepidet ega nuppu ei paistnud. Lahendasin asja siis niiviisi, et võtsin sealt alt kinni ja lükkasin rulood üles – see hakkas küll teiselt poolt alla tulema, aga ruumi oli täpselt niipalju, et auto läks vahelt läbi.

Järgmisel hommikul väljumisel aga selgus tõsiasi, et kuigi väljumisaval on sarnase ruloo küljes ka käepide, siis seda kuskil suunas liigutada ei õnnestu. Üks variant tundus olevat „pätti teha“ ja sissesõiduluugi kaudu väljuda (no vaevalt keegi laupäeva hommikul kell kaheksa meile seal vastu tuleb), aga otsustasime asja siiski lähemalt uurida – ja tõepoolest kuskil paar meetrit autost tagapool leidsime seina pealt ühe lukuaugu, kuhu topitud maja võti keerdus ja uks avanes kui võluväel. Ette rutates võib öelda, et õhtul naastes õnnestus majja sisse pääseda täpselt samal moel, kui oli teada, mida me otsime ja et see võib olla ukseavast päris kaugel, siis leidsime ka välimise lukuaugu ilusti üles.

Miks meil muide nii vara oli vaja väljuda, oli see, et Henrik kollektsioneerib ja vahendab paberrahasid ja Hollandis, Maastrichti lähedal asuvas Valkenburgi-nimelises pisilinnas toimub kevadeti selle ala fanattide mess. Luxi ta tuligi seetõttu, et tabada kaks kärblast ühe hoobiga ning sealgi ära käia. Kui ta sinna startis, siis leidsin, et lähen kah kaasa (hommikul kell kaheksa ei ole vara, vähemalt mitte minu jaoks) ja kügelen päeva Maastrichti peal kuni tema oma rahadega jändab. Tee peal jõudsin järeldusele, et kuna valget aega jagub, siis lähen samuti messile kaasa ja vaatan, mis toimub, küll Maastrichti peal jõuab ka õhtul tuuritada.

Mess igatahes oli tõsiselt vinge, ülal oli sadakond lauda ja külastajaid veel hulka rohkem, lauad olid rahavirnasid ja –albumeid täis ja vinge seletamine ja äri käis (kuulsin jutukatkeid u. nagu: „…aga selle raha serv on beežikas, mitte kollane nagu tavaliselt…“ jms, ühesõnaga inimesed olid innuga asja kallal). Kui mõelda sellele, et ilmselt enamus külastajaid olid diilerid, kes leiavad sealt igasugust träni mida hiljem kasuga edasi müüa, tuleb tunnistada, et tegu on ühe kuradima vinge äriga. Sellest hoolimata ei suuda ma ise ilmselt kunagi aru saada, mis kuradi pärast peab inimene korjama raha lihtsalt selleks, et saada kokku mingi maailmas olemasoleva rahatähe kõigi aastate väljalasked (ja seetõttu sellise äriga ilmselt tegelema ei hakkagi). Aga noh, pole ka minu asi, peaasi et tüüpidel endil silmad särasid. Ise käisin seal ringi nagu kunstinäitusel (igatahes märksa huvitavam oli kui moodsa kunsti muuseumides) ja vaatasin siis, missugust kraami ka vedeleb – muuhulgas nägin ka ära Zimbabwe 100 000 triljoniste dollarite sõrmejämeduse pataka, hinnaga suurusjärgus saja Euro alla (praeguseks on nad sellest monstrumist loobunud ja rahadel N nulli ära kaotanud). Isiklikeks lemmikuteks said Prantsusmaa frangid, suht ilusad rahad olid. Vaatasin ka, et millel siis on kõige suurem hinnasilt küljes ja fikseerin ühe klaasi alt Norra-Taani neljakroonise sedeli aastast 1793 (või 1794?), mille kõrval oli selline number nagu 144 000. Tõenäoliselt oli see küll Norra kroonides, mitte eurodes (seega eurodes oleks see ca 10 korda vähem), aga sellest hoolimata päris kole summa.

Üks sellest frankide seeriast, mis mulle meeldima hakkas

Igatahes sai Henrik oma asjad poole päevaga aetud ja seejärel võtsime ette Maastrichti ja Liege’i peal jõlkumise, mis mõlemad jäid Lux’i tee peale. Suht toreda kesklinnaga olid nad mõlemad (selline tüüpiline Beneluxi - Lääne-Saksa tüüpi vanalinn) – oli jõge (Maas/Meuse), kirikuid, kindlusemüüre ja ilusaid maju. Kui me olime Maastrichtis vaevalt veerand tundi olnud, siis juba kvalifitseerusime me kohaliku geograafia ekspertideks. Nimelt jäi meile parklast kesklinna jalutades tee peale üks dönerikoht, kust võtsime kumbki saia ja õlle hambusse ning läksime istusime linna keskväljaku trepile maha einet võtma (siin on tõeliselt suvised ilmad olnud). Kohe oli juures üks paarike, kes küsis, et kust me need leidsime… J

Pühapäeval kasutasime siis juhust, et meil on autoga küla ja võtsime ette tripi mööda Luksemburgi Veiniteed – st. mööda Moseli jõe kallast, mis on Luksemburgi-Saksa piiriks. Alustuseks läksime Schengenisse (kust oli näha nii Saksa- kui Prantsusmaa, kuna see on nii piiripealne koht, siis sellepärast seal Schengeni leping alla kirjutatigi) ja hakkasime sealt mööda jõge üles sõitma kuni lõpuks jõudsime Trieri. Kuna tegu oli pühapäevase päeva ja ilusa ilmaga, siis olid kõikjal metsikud rahvamassid – merd Luksemburgis ju pole ning inimesed käivad jõe ääres kuurortis. Kogu jõgi oli palistatud viinamarjaistandustega (minu „educated guess“ – nad teevad seal Moseli veini) ja linnakased nägid välja sellised, nagu oleks mõni elukutseline kitšikunstnik need kujutanud.

Nagu ikka, sai hunnik pilte klõpsutatud, Maarja pani need üles siia.

2011-04-08T04:06:00.000-07:00

Diskleimer: mul puuduvad Andrus Veerpalu küsimuses väga tugevad tunded, ühest küljest on mul küll kahju, et temaga nii läks, aga teisest küljest suhtun ma valemängijatesse suure põlgusega, isegi kui nad „omad“ on (parem olla vaene, aga puhta südametunnistusega.). Siinkohal ka kaastunne (?) leedukatele, kes jäid just ilma eelmise aasta EM-kullast, kuna nende maratonijooksja Balciunaite põrus samuti dopingutestiga. Veel üks põhjus, miks tänapäeval (individuaal)sporti mitte jälgida, kuna tegelikud võitjad võivad selguda alles aastate pärast. Eilne päev läks igatahes Eesti spordiajalukku, kahjuks küll mitte kuldtähtedega märgitult. Ise ma ei taha maaslamajat tümitama hakata (esiteks lihtsalt ei taha, teiseks on tal niikuinii sant olla ja kolmandaks minu arvamus ei ole selles küsimuses absoluutselt oluline), samuti puudub mul igasugune illusioon tippsportlaste puhtuse suhtes – ilma keemialaborita nad niikuinii ei eksisteeri ja mul pole õrna aimugi, mis kriteeriumide kohaselt on mõned droogid kuulutatud lubatuks ja teised keelatuks. Mul on tegelikult ka üsna ükskõik, kas Veerpalu tegi teadlikult pätti, tegid seda tema taustajõud või siis on ta õnnetute asjaolude kokkusattumise ohver ja suusataminegi mulle erilist huvi ei paku (igav ala ja ise ka ei tegele), ühesõnaga – võhik missugune (kuigi loomulikult mullegi, nagu ilmselt kõigile, oleks rohkem meeldinud, kui ta oleks süütuks osutunud).

Mis aga mulle huvi pakkus, oli jälgida inimeste reaktsioone sündmustele (kommentaariumides, FBs ja muudes sarnastes kanalites).

Esialgu kui Postimees oma artikliga välja tuli, olid kõik maruvihased Pahvi ja Kochi peale (kui ma lugu lugesin, ma nimesid ei vaadanud ja olin miskipärast kindel, et see on niikuinii Pulleritsu poolt kirjutatud) – kuidas julgevad need valada grammikese tõrva Veerpalu mainele, kes teadupärast on püham kui paavst ja õilsam kui Henry Dunant (siin Luxembourgis on Punase Risti päevad, kogu linn juba märtsi keskpaigast saadik ristilipukesi täis, hertsogilossil nad siiski hoiavad veel esialgu oma trikoloori).

Nojah, ega see ju ilus ei olnud „külajutte levitada“ – kuni ametliku kinnituse saabumiseni oleks olnud ju viisakas eeldada (vähemalt Eestis) mehe süütust, seda enam, et ca 10 aastat tagasi oli ju ka Šmiguniga sarnane saaga, kus ta andis dopingutesti, mille A-proov oli positiivne ja B-negatiivne, aga eks võib ka PMist aru saada – nende leib on info avaldamine ja soovitatavalt rutem kui teised, ning ilmselt oli neil paras põhjus eeldada, et nende allikad on tõepärased, kui nad sellise kaaluga pommi lõhkavad.

Üks pühast vihast haaratu võttis isegi vaevaks täita kõik Postimees Online spordiuudiste kommentaariumid üleskutsega PMOLi boikoteerida laimava ja igasuguse tõepõhjata artikli avaldamise eest. Nüüd on siis pauk käes ja ma mõtisklen, et kuidas võivad end tunda need tõsiusklikud, kes jõudsid juba igal pool oma vaateid kuulutada ja end sellega pehmelt öeldes lolliks tegid. Ma olen tähele pannud juba, et tekkinud on süüdlaste ring:

A) Postimees, kes asja välja kaevas (ehk siis Pahv-Koch-Pullerits) – nagu ikka saab peksa sõnumitooja.

B) Dopingukütid , kes kasutavad mitte veel korralikult välja töötatud metoodikat ainete avastamiseks.

C) Alaver ja co, kes kahtlemata midagi Veerpalule manustasid ilma tolle teadmata.

D) Norrakad, kes on julgenud kogu aeg Veerpalut kahtlustada ja nüüd raipesööjatena kivi alt välja ronivad – kuradi astmaatikud sellised! (ma ise tegelikult arvan ka, et kui sul raisal on astma, ära tee teistele keelatud arstimite abil tippsporti, aga ma olen sellel teemal võhik ja ei tea, mis seal taga täpselt on) Vähemal määral ka rootslased ja soomlased (vaadaku ise, mis nad Lahti MMil 2001 tegid!) ja üldse kõik, kes antud teemaga seoses Veerpalu kohta halva sõna leiavad.

E) Kesiganes, ainult mitte Veerpalu.

Usklike koordineerimiseks on Facebookis juba ka külg „Usun Andrust!“, kus liitujaid on nii et ulub (minu meelest räägiti suurusjärgust paarkümmend tuhandet?). Mu meelest selle kohta on kaks väga head kommentaari juba tulnud: „Kes ütles, et eestlased ei ole usklikud inimesed“ ja „Püha Andruse kiusamine“.

Ma ootan huviga, kuidas haakub Veerpalu lugu teise viimasel ajal palju lärmi tekitanud asjaga – Aaviksoo jutuga rahvuslikest müütidest, mis ei peagi tõele vastama, kuna aitavad rahvast mobiliseerida. Igatahes enne Suusaliidu pressikonverentsi, millest loodeti imet (mina olen piisavalt rikutud, et ei lootnud, eriti peale Alaveri vastust küsimusele tema puhta südametunnistuse kohta, mis kõlas: „Tänasel päeval küll“) nägin veel ka arutelusid umbes stiilis „ja kui A-proov oligi positiivne ja Veerpalu võttiski dopingut, ei tohiks sellist lugu avaldada sest kui ta B-proovist puhtalt pääseb (või võib-olla ka niisama?), ei tohiks väikerahvalt nende kangelast ära võtta!

Minu prognoos on, et kui lugu lõpeb nii nagu teisel 40-selt dopinguga vahele jäänud legendil Harri Kirvesniemil (st. ta jääb süüdi, kuid varasemaid tiitleid talt ära ei korjata), siis kuskil kümne aasta pärast on Eesti teadvuses lugu salvestunud sellisel moel, et Veerpalu oligi ainult õnnetute asjaolude kokkusattumuse ohver ja kogu ülejäänud maailm on paha ja õel, kui usub, et tegu oli paadunud dopingusõltlasega.

2011-04-06T01:36:00.000-07:00

Mulle meeldib Luxembourgi Ernsteri raamatupood. Kuna ma ükskord sattusin seal kogemata kombel ostma raamatu, mis osutus sarja (Robert Jordani "The Wheel of Time") 13. osaks, siis sellest tulenevalt tuli sinna tagasi minna, et üritada hankida sarja esimesi osi, et lõpuks lugemisjärg sinnamaani jõuaks (selleks on vaja nii ca 10 000 lk läbi kammida). Loomulikult neil seal sees seda ei olnud, aga nad lubasid selle mulle tellida ja e-mailile sõnumi saata, kui asi on kohal. Ma olin nende peale küll esialgu kuri, kui nädala jooksul mingit teavet tulnud ei olnud, aga kui läksin kohapeale, selgus, et see on täitsa riiulis mind ootamas. Ja nende meili leidsin oma spämmifolderist, raamat oli kohale jõudnud järgmise päeva (mis oli laupäev) lõunaks.

Hiljem läksin järgmisi osasid tellima, ühe kohta öeldi, et ilmselt jõuab ruttu, teise puhul hoiatati, et võib minna kauem aega. Selgi korral olid mõlemad raamatud kohal järgmisel päeval kell 12 - ei mingit jokutamist ega venitamist! Ja kasseerisid nende eest kui mitte just päris kaanehinna, siis mitte üle poole EURi rohkem (ei vaadanud neid hindu nii täpselt). Mina olen rahul.

Bridžis Eesti A-Liigas tõestas Druva peale paari vaheaastat, et on Eesti parim tiim. Kuigi ma ise ei osalenud, siis heameelt tegi see ikkagi - õnnitlused Olafile, Leole, Svenile ja Vasjale!

2011-03-28T01:39:00.000-07:00

Märtsikuu on möödunud külastajaterohkelt (algul Maarja õde sõbraga ja seejärel üks Maarja sõbrants). Sellega seoses on Luxi kesklinn juba täiesti risti-põiki läbi kammitud, teksad auklikuks kulutatud ja varba all vill. Kuna juba aprilli alguses on veel mu venda oodata, siis tuleb loota, et vahepeal õnnestub natuke logelemisele pühenduda ja taastuda.

Eilne päev Trieri peal defineeris meid ära kui "tüüpilisi turiste" - selleks, et tund aega parajaks lüüa, istusime linna keskväljakul peene koha välikohvikusse maha ja võtsime ühe (kuradi kalli) õlle. Aga kaugemale ka minna ei viitsinud...
Väljaku ääres oli üks udupeen kirik, lähedamal vaatlemisel selgus, et see on pühendatud sellisele tüübile, kelle olemasolust (või mitteolemasolust) mul polnud varem vähimatki aimu: nimelt Püha Gangolf. Krt, vanal ajal jooksis neid pühamehi ilmselt küll ringi karjakaupa nagu kirjuid koeri.
Stiilipunktid nime eest sai bodypiercing shop Stigma (y)
Sekspoode oli linnas kaugelt rohkem, kui vanalt ja väärikalt piiskopkonna keskuselt oodata oskaks - me nägime sihitult ringi jalutades viite (tõsi küll - neli neist suhteliselt kompaktselt ühes kohas).

Bridžirindel toimusid vahepeal Eesti juunioride meistrikad ja need tõid kaasa ühe uue rekordi. Kahjuks küll negatiivse - osales ainult 10 paari, niivõrd väike pole osavõtt kunagi varem olnud. U-20 arvestusse kuuluvaid paare oli neist kolm, seega kõik nad said osalemise eest medali. Mage värk ma ütlen.

Vähemalt perekond Aava naispoole bridžientusiasmi tekkimisega on kaasnenud, et mingi naiste koondise püsireglement on üles pandud, see on positiivne. Eks näis, kas see jääb taas projektiks konkreetse turniiri suhtes või saab aluseks pikemaks ajaks.

Ise ma tunnen kiusatust aktiivsest tippbridžist vähemalt ajutiselt tagasi tõmbuda ning piirduda lihtsalt kaartide tihisse loopimisega - entusiasmiga on sedapuhku kööga ja ma ei leia stiimulit, et ennast arendada, koondisega kuskile paariks nädalaks pressima minna ja ringi rabeleda, seega soovitasin Leol Olafiga koondise valikturniir kokku rääkida (kuigi see on ainuke turniir Eestis, kus mulle tõesti meeldib mängida, kuna keskmine tase on kõrge ja sa oled vähem saali "armul"). Pikemalt kirjutan ilmselt antud teemal kunagi hiljem. Mängu ennast ma igatahes maha jätta ei kavatse ja ilmselt jään oma vana rasva pealt Eesti tipptasemel mängima elu lõpuni (või selle aja lõpuni, kui Eestis veel organiseeritult mängitakse).

2011-03-15T07:05:00.001-07:00

Nüüd on siis ilmselt kätte jõudnud see hetk, kus Lux on Eestist kaks aastaaega ees: käisin täna 5 km kaugusel poes õlle järel ja seda lühikeste varukatega särgi väel, esimese liblika nägin ka ära - erekollane selline. Eluga võib täitsa rahul olla...

2011-03-05T21:48:00.000-08:00

Valimised on üks suur kaardimäng: kõigepealt saadetakse sulle mingi valijakaart, seejärel tuleb leida ID-kaart ja end sisse logida ja kõige lõpuks korraldada kaarditõmme, et kelle poolt oma hääl anda (olles siiski enne kahandanud võimalike adressaatide ringi kahele). Kõige sellega ma sain hakkama, aga vot ID-kaardi teine parool enam kuidagi meelde ei tulnud.. Kui ma paari päeva pärast kolmapäevalt selle hankisin, siis muidugi ei olnud ka hääletamisega kiiret enne õhtut - ning sisse logides tervitas programm mind teatega, et e-hääletamine on veerand tundi tagasi lõppenud. Nagu mida kuradit - valimisteni on veel neli päeva aega ja juba keeratakse kraanid kinni. Nojah, ega ma nüüd üleliia löödud ka ei olnud, ma olen muutunud piisavalt apoliitiliseks ja küüniliseks ning sel aastal eriti tundus, et nagu tegelikult üldse ei tahaks kuhugi oma häält ära anda, niikuinii on pärast piinlik.

Eile käisime Maarjaga kevadilmade puhul all orus väiksel piknikul (tõsi küll, murule istuma veel ei kippunud), polegi varem nii varasel aastaajal vabatahtlikult pargipingile veinikest jooma roninud. Klõpsutasime seebikarbiga ka paar pilti (rohkem ei viitsinud), Maarja pani lingi nende kohta ka oma plogisse üles.

2011-02-21T02:44:00.000-08:00

Mida veidrat leiab internetist:

Üleskutse Facebookis: Kallis Eestimaa rahvas, süüdakem täna küünal Haapsalu väikelastekodu põlengus hukkunud laste mälestuseks...

Kehvasti läks küll, aga mälestusseisak, nagu tüübid (EL välisministrid) Brüsselis ette võtavad, oleks nagu paslikum. Ütle veel, et poodu majas ei pidada nöörist kõneldama.

Kui eelmine lugu on kurb, siis see-eest järgmine on märksa lõbusam. Nimelt nädalake tagasi esitas Vallo mulle mälumänguküsimuse - kelle kohta ütleb eestikeelne Wikipedia artikkel järgmist:

„Ta mängib poolprofessionaalsel tasemel amatöörliigas korvpalli. Endisest tsentrist on ta taandunud ääremängijaks, kelle relvaks on hea külgvise (~35% tabavusega)“?

Juurdlesin asja üle, kuigi mulle tundus, et väide ise on juba väga imelik, sest:
A) Amatöörliigas ei mängita poolprofessionaalsel tasemel
B) Eriti ei tehta seda Eestis, kus poole meistriliiga kohta võib öelda, et mängivad poolprofessionaalsel tasemel (ja see on nende kohta veel hästi öeldud)
C) 35% tabavus ei ole just eriline märk snaiperlusest, igatahes kindlasti pole see asi, mida „relvaks“ nimetada tasub.

Aga see selleks, mõtlesin natuke asjade üle järele ja ega ei viitsinud välja mõelda, et kes võib taoline kahemeetrine kapp olla, kes vananedes keskelt äärele ronib (enamasti toimub vastupidine protsess). Vastus oli igatahes selline, nii et Shaquille on mitukümmend sentimeetrit pikkuses kokku tõmmanud ja korvi all müttamiseks vajalikust lihasmassist 30 kg kaotanud. Igatahes ma irvitasin päris kõvasti kui seda nägin.

Peaks ka enda kohta mingi Wikipedia artikli kirjutama ja ka midagi lõbusat sinna sisse kirjutama (nt. poolprofessionaalne mälumängur, kes on paar korda telemängus rahadesse jõudnud)…

2011-02-16T03:20:00.000-08:00

Kuna ma olen lähikonna poodides enamuse erinevaid õllesid läbi testinud (mh ka Sagres Bohemia), siis võtsin eile ühe 6,5%-se, millest Olafil oleks vähe rõõmu - isegi oma kollektsiooni jaoks paremat eksemplari ta sealt ei saa - kork lage mis lage. Õlle nimeks osutus Wëllen Ourdaller, kohalik Luxi õlu, vist Simoni firma teeb seda. Asja õhtul lähemalt uurides selgus, et nad on õlle sekka tatart toppinud – ma pole varem midagi sellist küll kohanud. Ja vot need kaabakad on hakkama saanud tõeliselt hea joogiga, kiidan kõvasti ja soovitan ka kõigile teistele! Panen pildi kah juurde:

2011-02-10T07:13:00.001-08:00

Ilmad on siinkandis ilusaks keeranud - vahepeal oli paar päeva sulaselget päikesepaistet - ja väljas võib rahus ilma jopeta käia (kampsuni kaasabil siiski). Kasutasin seda ära, et tutvuda kohaliku kaubandusvõrguga - loomulikult ennekõike selleks, et leida Mort Subite'i õlle, kuna ma ei viitsi ju ometi nende pärast pidevalt viiekilomeetrilist jalgsimatka Bertrangesse ette võtta - ja teised 5km õllesid täis seljakotiga tagasi.
Kui seni oli mu marsruudid viinud mind peamiselt kesklinna, siis nüüd otsustasin sooritada kannapöörde ja enda jaoks kaardistada raudteejaama tagust ala, sisuliselt omaenda tagahoovi (me elame raudteejaamast 5 minuti lonkimisteekonna kaugusel), kus pidi olema selline portugali-kreeka sisserändajate pesapaik. Tulemuseks oli, et leidsin küll lähikonnast 4 poodi (2 neist päris suured sellised), kuid mitte üheski Mort Subite'i ei olnud. Selle peale otsustasin muuta taktikat. Kuna ma teadsin, et vähemalt ühes Delhaize poes seda olemas on (seesama Bertrange oma), siis otsisin netist välja kõik Luxembourgi linna aadressiga Delhaized - olgugi, et kõigis neis ei pruugi vajalikku artiklit leiduda (nt. raudteejaama kõrval olevas ei ole), siis mõnes võiks ju ometi olla. Hakkasin siis ükshaaval neid läbi kammima - tulemuseks see, et kolmest null ja lisaks tuvastasin tee äärest veel umbes neli suuremat või väiksemat poodi, millest mitte ükski Mort Subite'i oma kaubavalikus ei oma, küll aga oleksin võinud hankida nt. Jaapani õlut - leidsin ühe Aasia kraamiga kaupleva poe, kus oli ikka igasugust veidrat toidukraami (peaaegu oleksin purgi litšikonserve hankinud, aga ilmselt jääb see järgmiseks korraks), mh. kahte sorti Jaapani ja veel mõningaid hiina õllesid. Seda träni ma siiski ei puudutanud, vaid jätkasin Belgia omade degusteerimisega. Kuigi nad ise on oma õllekultuuri üle uhked, pean oma häbiks tunnistada, et minu arust on nad maailmarekordi omanikud suhteliselt joodamatute õllede arvu osas - seni on kangetest õlledest hästi joodavaks osutunud vaid Orval. Seekord siis hankisin asja, mille nimi oli "Kwak" (nimi ilmselt sellest, et peale õlle joomist tuleb üles tavapärase "krooksu" asemel selline heli), oli küll mõnevõrra parem enamustest oma kaasmaalastest, aga ma arvan, et siiski jääb see viimaseks korraks seda marki proovida.
Homme ootab mind vist taas jalgsimatk Bertrangesse - kui ainult ilma peaks.

2011-02-03T09:34:00.000-08:00

Head uut aastat!

Maarjal pidi täna mingi uue aasta üritus olema ja ma omast arust tegin nalja, et kas uus Hiina aasta või. Selgus, et täpselt nii see ongi - hakkab pihta jänese aasta (mis aasta lõppes, seda ma küll ei tea, pühvel vist?).

Huvitav on see, et seda aastat nimetatakse vaheldumisi kas kassi- või jäneseaastaks, kuigi sellisel aastal sündinud eelistavad praktiliselt kõik seda kassiks kutsuda. Vaatasin siis, et miks see nii on ja leidsin Wikist seletuse, et hiinlastel on see küll jänes, aga hieroglüüfi hääldus (u. mau) on väga sarnane kassiga nii et kui see Vietnamisse jõudis, siis muutuski jänes kassiks.

Muidugi olevat jänes ja kass nülitult väga sarnased loomad - väidetavalt pidi turult jäneseliha ostes heaks tavaks olema käpad kaasa panna, kuna muidu olevat lihakeret suht raske eristada.

2011-02-01T04:27:00.000-08:00

Vägisi kipub kodune tunne peale tulema: lund tibab ja maja ees seisab heleroheline Getz. Muide, sõrnikud koos hapukoore ja vaarikasorbetiga on väga head, kuigi sorbetti ei tohiks liiga palju panna - liiga intensiivne maitse (mitte, et vaarikamaitse otseselt halb oleks).

2011-01-31T00:57:00.000-08:00

Eile õhtul hakkas mind paeluma küsimus, et mispärast on Eesti keeles jaanalinnul justnimelt selline nimi kui üheski muus minule teadaolevas keeles ei ole see isegi midagi ligilähedast.

Vusserdasin siis valmis oma "teooria" - teadupärast on saksa keeles jaanalinnu nimeks Strauss - seda mõne kuulsa Johann Straussi auks (millise nimelt, neid oli Viinis teadupärast nagu kirjuid koeri, ei olegi tähtis). Ka eestlased tahtsid suurt muusikameest austada ja nii nimetasid nemadki jaanalinnu tema järgi - kuid kuna lihtsate inimestena oldi harjunud rohkem eesnimesid kasutama, siis võeti põhjaks Johann, mis hiljem Jaaniks mugandus. Loogiline, kaspole?

Kuna ma kahtlustasin, et asi ei pruugi päris nii olla, tegin täna hommikul guugli, mille abil sain ka tegeliku seletuse: nimelt kui Anton Thor Helle hakkas piiblit eesti keelde tõlkima, ei olnud kellelgi erilist aimugi, kuidas seda elukat peaks eesti keeli nimetatama ja ta võttis aluseks heebreakeelse nime, mis kõlas umbes sedamoodi (selle kohta, kuidas täpselt, on paar eri varianti), samas kui muudes keeltes on baasiks võetud ladinakeelne nimetus (Struthio, teaduslik nimi Struthio Camelus).

Nii palju siis minu ilusast teooriast

2011-01-26T05:45:00.000-08:00

Luxis - ja kui ma õigesti aru olen saanud, üle kogu Euroopa - on tulemas rahvaloendus. Eile käis meilgi üks paarike ukse taga ankeete jagamas ja sellega seoses juhtus minu arust kaunis kurioosne lugu. Nimelt küsis üks neist, et kas ma prantsust räägin, mille peale möönsin, et räägin, aga kehvasti (ma olen seda küll aastaid õppinud, aga külge see küll kuidagi jääda ei tahtnud). Seepeale küsis ta, et kas ma veel mingeid keeli räägin (nagu ma oleks tumm?) ja lugesin talle siis ette keeled, milledes suhtlemist ma prantsuskeelsele vestlusele eelistaksin - suuremast väiksemani inglis, vene, soome, eesti - mille peale ta rõõmsalt muigas, "aa, Finnois!" ja andis jutujärje oma paarilisele, kes osutus olevat soomlaseks (kuigi rääkis juba aktsendiga) ja kellega me saime jutud ilusti aetud. No krt elu sees poleks uskunud, et soome keele teadmistest Luxis tolku tõusta võiks!

Huvitav küsimus on muidugi, et kaua võtab aega aktsendi tekkimine. Eelmisel neljapäeval jalutas Luxi bridžiklubist läbi Janno Kivik, kes olevat siinmail juba kuus aastat (ja bridži ei mängi, kuna ta ei tahtvat seda kehvasti teha aga tõsiseks tegelemiseks ei ole viitsimist) - tema kõnes oli igatahes aktsent juba väga märgatav.

2011-01-25T07:50:00.000-08:00

Nädalavahetusel toimus Maakilva Rahvaliiga finaaletapp (st. u. 15 tugevamat tiimi ei osalenud) ja oma tagasihoidliku panuse (6 küsimust 60st) andsin sellesse minagi.

Küsimused ei olnud küll ekstra selleks võistluseks mõeldud (saatsin kunagi korraldajale suurema portsu ja ta võttis nüüd kasutusse need, mis eelvoorudest üle olid jäänud) ja seda oli näha ka tulemustest - antud võistluse jaoks (kus tugevamad tiimid kaasa ei löönud) osutusid nad selgelt liiga rasketeks.

Kokku osales umbes 35 võistkonda (ei viitsinud neid väga täpselt üle lugema hakata), seega võis iga küsimus koguda õigetest vastustest 70 punkti. Minu omade keskmine punktisaak oli 12,5 - ühe küsimuse eest saadi 18 punkti (9 õiget vastust), ühe eest 2 punkti (soolovastus - ja paluks sellest, et õige vastuse andis Lähte, mitte mingit koduväljakueelist välja lugeda, küsimus ei olnud mu elukohaga grammivõrragi seotud) ja kõigi ülejäänute eest 13-14 punkti.

Eks nüüd pea hakkama "päris" finaaliks küsimusi tegema, mingi ca 6-7 on mul juba valmis. Ei usu, et need lihtsamad saavad, aga usun, et vastuste protsent tõuseb märgatavalt.

2011-01-21T03:13:00.000-08:00

Sattusin SLÕLi netikülge sirvides uudisenupule, et Sventšik on oma lapsele nime pannud - Tristan Thor. Tegelikult ma teadsin seda muidugi juba varemgi (Facebook on päris abiks selliste detailide suhtes), aga kuna selgub, et tegu oli ajalehe nuppu vääriva uudisega, hakkas mu mõte veidike tööle.

A) Mis kuradi pärast ta need nimed sellises järjekorras pani - meenutab väga ühe teatava suusatajaabikaasa nimesid, teistpidi oleks natuke inimlikum.

B) Mis teema tal selle "Th" algusega on - ülejäänud kolmel lapsel on tal ju ka kõigil nime alguses sama kombinatsioon ja neist vähemalt kahe (või kasvõi kõigi kolme) puhul võiks selle h tähe südamerahuga ära jätta - midagi ei muutuks ja nimepilt näeks nats normaalsem välja.

C) Huvitav, kas lapsele nimepanekuga viivitas Sven nii kaua, et see satuks võimalikult valimiste lähedusse ja kui oleks olnud võimalik venitada kuni valimiste nädalani, oleks ta ka sinnamaani välja lasknud - kuna ilmselgelt on tegu meediasündmusega, siis on see täiesti tasuta reklaam ja võimalus nimi avalikkuse ette sokutada.

D) Kui tal peaks veel kunagi mõnele pojale nime vaja olema (teadagi Th-algusega), siis pakun omalt poolt välja kombinatsiooni Thanatos-Mortimer - intrigeeriv ja kõlav nimi, mitte halvem kui Kolumbus-Krisostoomus.

Eh, mis ma ikka keelt teritan, õnne neile igatahes!

2011-01-20T06:49:00.000-08:00

Hankisin Luxis mängimiseks Scrabble (eesti tähtedega). Peale paari mängu tundus, et "Z"-tähe ärapaigutamisega on ikka ilgem vaev, peale sõna "Zoo" ja selle derivaatide nagu ei olegi midagi ette võtta - "Zoroastrianism" on selgelt Scrabble jaoks ebasobiv sõna. Eile suutsime veel kahe peale üles leida "Zombi" ja "Zorilla", aga sellega meie entusiasm ka lõppes ja otsustasime "Z" ja "Ž" ühte patta panna.

Täna jalutasin linna servale poodi ja Luxi peatrassi ääres, Euroopa Parlamendi hoonest teisel pool teed oli lambakari! No nii vähe neil seda maad siin riigis ju ka ei tohiks olla...

Ja parajad lambad on ka Eestis olemas - ma ei saa aru, kas Padari ei oska normaalselt seletada või Mairi ei oska normaalselt kuulata ning miks mina pean olema see oinas, kes neid Euroopa teisest servast üksteisele vahendama peab ja seetõttu mõlema peale kordamööda vihane on.

2011-01-18T04:34:00.000-08:00

Joogiautomaadi naljad Luksemburgi tänavailt - tahtsime hankida ühe pudeli limonaadi, aga selgus, et meie esimest, teist, ega kolmandatki valikut automaadis ei olnud (seal olid küll mingid tulukesed kõrval, aga kust meie pidime teadma, kas need tähendavad, et jooki on või jooki pole?). Seega loobusime joogist ja üritasime tagasi saada automaati topitud kaheeurost, mille lahke automaat meile ka tagastas - nelja viiekümnesendise kujul. Hea, et ta peotäit viiesendiseid ei toppinud!

2011-01-17T03:37:00.001-08:00

Hakkan üha enam veenduma, et lendamisest oleks parem hoiduda kasvõi oma tervete närvide nimel. Tagasiteel Luksemburgi otsustas Tallinna Lennujaam tekitada segadust sellega, et ütles Amsterdami lennu väravast väljuvat Kopenhaageni lennu - seega kõigepealt hakkasid paanitsema need, kes pidid tõesti Kopenhaagenisse reisima ja spurtisid teise värava juurde ja siis need, kes pidid Amsterdami lendama ja käisid siis küsimas, et kust ikkagi Amsterdami lennuk läheb. See segadus klatitud, ronisime lennukisse ja tee peal selgus, et kuigi erilisi probleeme peale vastutuule pole, siis lennuk hilineb. Mul tekkis juba väike mure, kuna ümberistumisvaru oli natuke alla pooleteise tunni, kuid kui rattad kell 8:15 maad puutusid (lennu lõppajaks oli märgitud 8:05), tundus, et midagi untsu ei saa minna. Sellest hoolimata vuras aeroplaan veel 25 minutit mööda maad ringi ja avas uksed alles 8:40, lisaks selgus, et mu edasilend läheb üsna mitu kilomeetrit eemal, nii et jõudsin oma värava juurde alles üheksaks (siiski umbes veerand-pooletunnise varuga - inimesi hakati läbi laskma 9:15, lend läks 9:30). Loomulikult suudeti ka seal kuulutada lauast vale lennusuund - nende versiooni kohaselt pidi see lennuk minema Kölni!
Lennuki peal oli jälle jupp aega istumist ja munemist, aga erinevalt sellest p...kukkunud Ryanairist nad vähemalt informeerisid, miks meil reis venib: tankides oli kuskil mingi leke aset leidnud ja enne me ei lähe kui see koristatud saab. Õnneks rohkem midagi ei juhtunud, ma olin juba vaimus valmis, et tuleb oma rekordiliselt kerget (2,8 kg) pagasit kuskilt Euroopa pealt taga otsima hakata, kuna pagasikäitlejad on otsustanud sellega jalgpalli mängima hakata.

2011-01-12T23:23:00.000-08:00

Esmaspäeval tuli taas tegemist teha "prillikandja paradoksiga" - prillide ülesleidmise hõlbustamiseks oleks hea kõigepealt prillid leida ja need pähe panna. Ainult et minu variant oli mõnevõrra hullem - prillid olid klaaside vahetamiseks Tartus ja ma ei leidnud hommikul kuskilt läätsi (tegelikult ei ole suutnud neid seniajani leida). Olles kõik mõeldavad kohad käsitsi läbi kobanud ja selle tagajärjel täpselt sama tark kui varem, tuli vastu võtta raske otsus - "mida teha edasi"? Kuna vajaduses prillid kätte saada ei olnud vähimatki kahtlust, teostasin riskianalüüsi, kus negatiivse poole peale läks kirja mu lühinägelikkus (-5,5 kummalgi silmal) ja seda tasakaalustavateks faktoriteks kellaaeg (kümme hommikul), mis tähendas, et väljas oli valge ja liiklus hõre, teekond - tuttav ja peateed pidi, Raekoja platsini sõitmisel on ainult paar kohta, kus ma pean vaenlastele teed andma ja liiklusmärke-kiiruspiiranguid tean peast ja enesekindlus (küll ma hakkama saan). Ühesõnaga, hingasin sügavalt sisse, läksin rooli ja sõitsin kohale - ainus problemaatiline koht oli kodu ees mäe peal, kuhu sulaga oli tulnud nii palju loppa, et auto tundus põhja peal ujuvat. Kui ma pool tundi hiljem nägijana naasesin, siis avanev pilt kippus seda varianti kinnitama - olemasolevas lögas ei tahtnud masin hästi isegi esimese käiguga ülesmäge välja vedada, hoolimata sellest, et tõus ei ole just järskade killast.

Algne plaan oli muidu minna esmaspäeval Olafi poole Pärnusse jooma ja karjuma, aga oma kõhuprobleemide tõttu ma sellest loobusin - seda enam, et paar tundi kahtlaste teeoludega pressida ei ole just eriline moos ka tippvormi korral. Õhtul klubisse partnerit ei leidnud (ega ausalt öeldes ka eriti ei otsinud) ja seega võisingi südamerahuga kell kaheksa õhtul magama kerida - kuna siseorganid olid lõpuks kontrolli alla saadud, magasin täitsa mõnuga. Teisipäeval jalutasin hommikul Plekk-Katusest läbi ja läksime Lempsiga linna peale laiama. Selle käigus kurtsin ma oma kurba saatust, et võtsin Pärnus käigu päevakorrast maha - mille peale muutus Lemps mõtlikuks, sügas end natuke kõrva tagant ja leidis, et tegelikult on Pärnusse Olafi poole minek päris tore idee. Mõeldud-tehtud, natukese aja pärast istusime Lempsi džiibis ja kell kuus olimegi Pärnus - täpselt õigeks ajaks, et sealsest Kotkaga analoogses teisipäevases klubis individuaali mängida. Asja muutis lõbusaks see, et tegelikult oli õhtuks kokku lepitud ka NFLi matš BBOs, mis pidi algama kell kümme. Seega lasin endale kaks viimast jagu vabaks teha, mängisin matši esimese poole (8 jagu) klubis ära (-30 IMPi - 6 teisest lauast, 16+8 vastaste õnnestunuma tegevuse tagajärjel), lidusin edasi Olafi juurde ja ülejäänud 8 jaoga võtsime 9 IMPi tagasi. Kuna ma lahjasid jooke pruukida ei söandanud, lahendasime edasi viina silmudega (Olaf oli tõeliselt suurepärase partiiga hakkama saanud) ja ajasime juttu ja mingi hetk oli kell kõigi üllatuseks jõudnud juba hommikul kolmveerand seitsmeni!

Eile õhtul siis üle poole aasta taas korra Kotkas ja täna olen viimast päeva kodumail - ja vahepeal on jälle tegemist olnud nii palju, et istu ja imesta, kuhu see aeg on kõik kadunud. Igatahes öösel kell kolm pean olema bussil (raisad küsivad selle eest küll nii palju pappi, et neil võiks piinlik olla - ilmselt küll ei ole - 17.18 (ehk 275 EEK)) ja kolmveerand seitse stardib lennuk. Loodame, et maantee on piisavalt läbitav, et buss tund aega ei hiline...

2011-01-09T22:48:00.001-08:00

Õnnestus lõpuks vahtralehtedest lahti saada - nüüd ei pea Maarja enam muretsema, et need peale jäävad, kui ta roolimas on. Mitte et enamasti erilist vahet oleks, kas need on peal või ei ole (meie marsruudile eriti "suvel 110 km/h lõike ei jää), aga millegipärast hakkas vahtralehe all sõitmine ta egole - ilmselt väike roheline auto + blondiin roolis + vahtralehed ei ole just parim võimalik kokteil.

Jõulud andsid vastulöögi - refluks lõi jälle välja (ilmselgelt liiga palju ja liiga head söömist) ja kõht kohati valutab koledal kombel ning see omakorda koormab selga. Ma tean küll, et ei tohiks nii palju õgida, kuid nagu kunagi olla öelnud Oscar Wilde, et ta suutvat vastu panna kõigele peale kiusatuse, ning ega minagi temast kõvem vend ei ole. Ning kiusatus oli igatahes suur ja pidev.Viimased kolm ööd on seetõttu magamine üsna lünklikuks jäänud, ainus nõks, mis aitab, on lugemine. Kuna laenasin Leolt Urmas Kibuspuu eluloo, siis lugesin seda kuni tukastus peale tuli ja magasin lambivalgel, nii sai ikkagi silm paar korda loojagi lastud.

Aru ma ei või - kui eelmisel teisipäeval sai Tallinnas käik paika pandud, sai muuhulgas ka inimesele ainsa nõudena mainitud, et üritagu kaine püsida. Loomulikult reedel funktsioneeriti autopiloodi pealt - mis siis ikka, sai andeks, juhtub, aga kui saabus laupäev, siis kella 12st 2ni end purukainest taas autopiloodi peale võtta on ikka selline asi, mis kopsu üle maksa ajab. Olen tõsiselt nördinud.

Vähemalt Eurosport pakkus lõbusa üllatuse - selle asemel, et näidata kelgutamist või tennist (no tõesti hirmigavad alad), tuli pühapäeva hommikul ülekanne lauajalgpalli MMilt. Ilmselt ei viitsiks sedagi pikalt vahtida, aga sellise ühekordse üritusena oli päris mõnus.

2010-12-25T02:06:00.001-08:00

Vahepeal on õnnestunud omadega kodumaile jõuda. Planeeritud marsruut oli Luxembourgist shuttle'iga sõita Charleroi lennujaama, sealt Ryanairiga Riiga ja sealt omakorda bussiga Tartusse - eeldatav stardiaeg äratusega 3.30 ja Tartusse jõudmine 22.30. Miks me valisime sellise kahtlase marsruudi oli see, et Estonian Airiga inimlikel aegadel üle Kopenhaageni lendamise eest otsustati jõuluperioodil küsida sellist pappi, et hinnavahe Ryanairiga oli ikka päris mitmekordne (isegi pärast seda, kui kõik Ryanairiga kaasnevad asjad, mida nad hoolega näitamast hoiduvad ja nurgatagustest lennujaamadest asustatud kohtadesse liikumise transpordikulud, sisse arvata) - muul ajal see hinnavahe nii suur ei olegi ja tagasi läheme ainult lennukeid kasutades (kui need lendavad muidugi).
Uurisime ka varianti, et Riiast auto laenutada ja see Tartusse tagastada, kuid Ryanairi koostööpartner Hertz näitas end täiesti partneri väärilisena - algselt kodukal välja näidatud hind tundus päris mõistlikuna, kuid kui asjasse sügavamalt süüvida, tuli vasakult ja paremalt lisatasusid juurde ja summa kerkis päris kopsakaks.

Nädala alguses olid paljud Lääne-Euroopa lennujaamad lumega hädas ja mitmedki kinni, nii et vahepeal tundus, et kohale jõudmise šansid on üsna fifty-sixty - esmaspäevane Riia lend oli igatahes ära jäänud. Igatahes variant, et öösel kell pool neli üles ärgata, ronida bussi peale ja seejärel sõita Charleroi lennujaama ning seal tuvastada, et lennukit ei lähegi, tundus üsna reaalsena - ja seda ebameeldivamana. Õnneks eelmisel õhtul väitis Ryanairi koduleht, et kinni on neil ainult Dublini lennud, ülejäänud kohtades võivad lennud küll viibida, kuid toimuvad siiski. Ronisime siis eriliste vahejuhtumiteta kohale ja lennujaamas tundus ka kõik laabuvat, aga kui oli kätte jõudnud check-ini aeg, siis mingit liikumist ei toimunud ja ega mingit infot ka loomulikult keegi anda ei viitsinud. Õnneks siiski tunni aja pärast lükati meid lennukisse ja kuna Riias oli meil paras ajavaru, siis see meid eriti ei morjendanud - kuigi tõepoolest oleks olnud meeldivam lüüa see tund surnuks Riia lennujaama Lidos mitte Charleroi lennujaama ootesaalis.

Riia-Tartu bussi algpunkt oli õnneks toodud lennujaama, nii et linna peal ei pidanud pampudega sibama, õigemini oli see Riia-Tartu-Narva-St.Peterburi buss. Masin ise oli väga viisakas, reisijate käsutuses oli kohviautomaat, mis andis välja ka kakaod (no extra charge) ja näidati mingeid muusikavideosid, wifi kah loomulikult. Ma ütleks küll, et Eurolines - Ryanair 1:0, hakka või tõesti mõtlema bussiga Euroopasse minekule (seda enam, et see tundub nats ilmastikukindlama transpordiviisina).

2010-12-20T03:15:00.000-08:00

Mulle on mulje jäänud, et eestlastel on alati kutsikalik heameel, kui selgub, et keegi maailmas on sellisest asjast nagu Eesti mitte ainult kuulnud, vaid oskab selle kohta midagi veel lisada, olgu see siis mõni sportlane (nagu see tavaliselt on) või midagi muud - kõige tuntumaks näiteks, mida Eestis armastatakse pidevalt tsiteerida, on muidugi Hemingway kild, et igas maailmas sadamas võib kohata mõnda eestlast (kui mu mälu mind ei peta, siis kribamas reisikirju mõne kodumaise ajalehekese jaoks). Minu jaoks on igatahes küll jäänud mulje, et väga tõene on anekdoot:

- "Mida mõtleb eestlane loomaaias ahvipuuri ees?
- "Ei tea, mida nad eestlastest arvavad?"

Eriti võis märgata sellist suhtumist siis, kui Eurovisioonile saadeti "Leto Svet" - mööngem, et tegu oli mageda asjaga, aga natuke nalja tegi liikuma hakanud massihüsteeria stiilis: "Eesti maine on igavesest ajast igavesti kõrvuni täis tehtud". Sittagi, ei usu et see kahe kuu pärast kedagi maailmas enam kottis, missugused tolad mingi pisiriik, missugune-see-neist-nüüd-oligi?, mõttetule üritusele saatis.

See selleks, see kõrvalpõige pole oluline, aga selgus, et ka eestlastest märksa suurema rahva liikmel hakkavad kõrvad heameelest liikuma, kui keegi neist kuskil ilma peal midagi teab. Nüüd on paslik natuke tagasi kerida - st. reede õhtuni.

Meie maakleril sai valmis uus büroo ja ta kutsus oma klientuuri pisikesele vastuvõtule. Kuna büroo asub "meie" maja allkorrusel (ja ka maakler elab samas majas), siis vedasime end sinna viisakalt kohale - ikka hea inimestele "nägusid teha" eriti kui snäkke ja napsu ka antakse. Vastuvõtt oli maja all koridoris (peenem sõna on selle kohta vist äritänav) - üks sopp oli eraldatud püstijala-vastuvõtu tarbeks. Lauad olid taas hästi kaetud ja pakuti roosat šampust - hiljem ka veini ja kohvi, mis olid küll natuke traditsioonilisega võrreldes erinevad - nimelt vein oli soe (hõõgvein) ja kohv oli külm (jääkohvi) - aga sellest hoolimata mõlemad lihtsalt suurepäraselt head.

Kuna me kedagi ei tundnud, siis passisime niisama nurgas, aga kuidagi sattusime jutule ühe indiapärase väljanägemisega ebamäärases eas tädiga (pakuks et ca 40-aastane), ma vist soovitasin tal julgelt hõõgveini võtta, sest see oli hea - ja kui tallegi see maitses, siis hakkasime juttu ajama. Kõigepealt selgus, et eestlastel on hea renomee - märksa parem kui luksemburglastel ("the city here is beautiful, but the people are weird and unfriendly"). Siis mainis ta, et ta on pärit Sri Lankal - ja kui ma selle peale kostsin, et see olevat tore ja kena koht ning seal tehakse head teed ning minu arust on neil ilus lõvi lipu peal, siis see tekitas talle igati hea tuju. Käisin korra end veiniga tankimas ja vahepeal tegin oma mälus kiire revisjoni, kas ma olen mõnest Sri Lanka inimesest kuulnud ning kui ma tagasi tulles suutsin meenutada Sirimavo Bandaranaiket (maailma esimene naispeaminister millalgi viiekümnendatel), siis oli ta juba eriti üllatunud, kui ma sinna aga lisasin Susanthika Jayasinghe (MM ja OM medaliomanik 200m jooksus), läks tal naeratus juba vähemalt kõrvuni ja ta väitis, et ta ema nimi oli olnud samuti Jayasinghe.

Nii et isegi 20 miljonilise elanikkonnaga riigi kohta paari fakti teadmine võib kohati olla tõhus relv endast hea mulje jätmiseks.

2010-12-17T01:37:00.000-08:00

No mis kuradit toimub - kui nädala alguses sai irvitatud, et möödunud neljapäev oli Luksemburg halvatud sellise lumekribala pärast, mis kolme päevaga oli lihtsalt kadunud, siis eile tuli jälle lund. Linn oli selleks oluliselt paremini valmistunud, bussid puha käisid ja Maarja sai töölt ilusti koju - aga bridžiklubi jäeti jälle ära! Aru ma ei või, miks see lumi ei võiks reedeti tulla!

Tegin rõdult seebikarbiga paar talvepilti kah:

2010-12-16T07:23:00.001-08:00

Eilsel õhtul käisime väljas söömas. Nimelt Maarja "rebastegrupp" (seltskond uustulnukaid, kellele tehti koos koolitust) otsustas tulevate jõulude puhul koos õhtusöögiks maha istuda. Kuna see pidi olema lihtsalt vabas vormis õhtusööma (ei mingit jõulutamist ega dresscode'i) ja ma näen siinmaal sellist asja nagu "suhtlemiskõlbulik elus inimene" üsna harva, liitusin minagi seltskonnaga, hoolimata sellest et mu paar suuremat "lemmikut" sealt pundist sedapuhku passisid.

Istumispaigaks sai baar nimega "Lisboa II" (selles suhtes, kas Luxembourgis olemas ka koht nimega "Lisboa I", arvamused lahknesid), mis asus Bonnevoie rajoonis üsna raudteejaama lähedal - st. meie geograafiliselt suhteliselt mõnusat asukohta arvestades umbes veerand tunni jalgsikäigu tee kaugusel nagu ka kõik muud senised istumiskohad.

Nagu nimestki arvata, siis oli tegu portugali kohaga - mis arvestades Luxembourgi linna demograafilist profiili ei ole just eriline uudis. (Väikes kõrvalpõikena - nägin millalgi linna peal suurt musta taksot, mille peale oli suurte kuldsete tähtedega maalitud V.I.P. ja all väiksemate kuldsete tähtedega Very Important Portuguese). Kuigi tegu ei olnud üliodava kohaga (koduleht andis rea "budget" alla luureinfoks +/- 30 EURi inimese kohta, mis osutus üsna täpseks), oli ta rahvast täis - mõned meie seltskonnast olid seal ka varem käinud ja väitsid, et see olevatki suhteliselt popp koht ja tema suur pluss olevat, et ta pakub "business lunchi" ka laupäeviti. Väga viisakas ta igatahes oli, peale seda kui olime oma tellimused esitanud, toodi lauale pisike snäkivaagen - inimese kohta üks paneeritud vähjaline (tõen. krevett, aga ma pole kunagi olnud eriline osavkäpp nende vahel vahet tegema), mõned oliivid, vorstilõiguke ja määritavasse olekusse viidud tuunikalasalatit koos saiadega - nii et ooteajal ei pidanud magu iseenda seedimisega tegelema. Veiniga läks natukene nadisti - kogemata toodi meile midagi muud, kui see, mida tellitud sai. Iseenesest ei olnud sest muidugi midagi halba, vein oli lõbusa lillaka varjundiga ja vägagi joodav (tekkis diskussioon, kas mu vastas istuv hispaanlane teeks sellest calimochot - st. valaks sinna kokakoolat sekka - või mitte ja kui tüüp väitis, et südamerahuga teeks, vaatasid Maarja ja tüübi girlfriend talle otsa sellise näoga, et ta pidanuks nende arust häbi pärast maa-alla vajuma). Lonksasime siis seda ja tegelesime teoretiseerimisega, et kas nad siis tõid meile ekstra mõne kallima veini, et seejärel rohkem pappi kasseerida (seal oli nimekirjas ka selliseid, mille pudeli hind oli kolmekohaline ja ei hakanud numbriga 1) või juhul kui nad tõid kallima veini, kas nad kasseerivad meilt meie poolt tellitu hinna. Kuigi üldine konsensus jõudis tulemusele, et ilmselt see väga kallis ei saa olla, sest nimi oli kaunis tuntud (loomulikult olen ma selle juba ära unustanud, aga ma kahtlustan, et see oli Monte Velho). Tõe huvides tuleb tunnistada, et ma ei oska öelda isegi seda, et mida me alguses tellisime ega ka seda, mille eest meilt raha kasseeriti (kui seal üldse vahet oli).

Menüü oli samuti portugalipärane - st. väga palju oli kalaroogi ja mis mind kõige rohkem üllatas: terve menüü lehekülg oli pühendatud tursale - seda oli saadaval umbkaudu 15 erinevat moodi prepareeringus. Kuna mu kõrval istunud neiu soovitas mulle, et tursk pidada tolles kohas päris head olema, valisingi neist ühe, koondnimetusega Bacalhau a Braz (ehk siis tursk Brazi moodi). Seisnes see siis selles, et kalale (mis tõenäoliselt oli hautatud filee - ühtegi luutükikest ma tuvastada ei suutnud) oli peale ehitatud munast, sibulatest ja praetud tillukestest kartuliliistudest kest, lisaks veel koorekaste, mõni tomat ja nipet-näpet. Oli täitsa söödav segu, maitses üsna "koduselt" ja koguse poolest oli teda kiiduväärselt palju - kõht küll tühjaks ei jäänud. Ka ülejäänud seltskond tellis igasuguseid huvitavaid asju (peamiselt samuti selliseid, millede koostisainete kättesaamiseks tuleb vee peale minna) ja tundus, et enamusel oli teatavaid raskusi üle poole portsjoni hävitamisega - peale mõningast pausi hakkas laua ümber toimuma juba pakkumisi, et "kas keegi minu oma maitsta tahab". Ma siis kahelt lähemal istujalt väikese proovi võtsin - neiu, kes mulle soovitas turska oli hankinud ühe teistmoodi tehtud variandi (nime ei mäleta), mis oli natuke rohkem kala nägu (st. et lisandit oli vähem ja luid rohkem) ja samuti päris hea - kuigi minu maitse jaoks natsa liiga soolane - samas kui mu enda kala oli pigem natuke liiga mage, aga mõlemad täiesti normaalsuse piirides. Teine asi oli märksa huvitavam - nimelt ülalnimetud hispaanlane oli hankinud mingi kala-riisihautise, mida toodi talle vinge potitäis. Kogus oli igatahes selline, et ma arvan et kuskil näljahädas maal ajaks terve perekond sellega paar päeva läbi - nii et pole eriline ime, et tüüp sealt üle poole ära süüa ei suutnud. Võtsin siis prooviks kalatüki minimaalse koguse riisiga (ma ju umbkaudu tean, kuidas riis maitseb) - see oli mõnus valge hõrk lihatükk ja parasjagu vürtsikas, nii et tundub, et tegu oli igati väärt roaga. Maarja samal ajal hävitas tuunikalasalati - vaadates selle kadumise kiirust tundub, et see oli ka hea (kõrvalistujale proovimiseks igatahes midagi peale silo üle ei oleks jäänud, nii et ma ei oska kommenteerida).

Magustoidu otsustasin vahele jätta (niivõrd-kuivõrd, klaasikese punast Martinit siiski võtsin), aga vaadates ümberkaudu lauda toodud asju, kahtlustan ma, et see oli viga - Maarjal igatahes oli väga huvitav "Orange Roll" (ma loodan, et ma mäletan selle asja nime õigesti), mis oli tõeliselt hea ja magus, teisel pool oli "Crepe Lisboa" - kaks suurt creppi hunniku jäätisega ja ka ülejäänud magustoidud nägid välja suured ja maitsvad (eeldades et sööjad ei teinud mõnulevaid nägusid ainult teiste provotseerimiseks).

Igatahes oli igati suurepäraselt õnnestunud õhtusöömaaeg (lisaks toidule sain siis ka "elavate inimestega" suhelda, peamisteks ohvriteks olid meie vastas istunud hispaanlaste paar), loodan pahatahtlikult, et suutsin teistelgi suu vett jooksma panna. Nami!

2010-12-13T00:37:00.000-08:00

Murphy seadus Luxembourgi ilma kohta: kui aknast vaadates paistab ilm ilusana, siis piisab sellest, et jalutada kodust 300 meetri kaugusele, kui hakkab mingit imelikku ollust alla tulema. Kui selle peale koju tagasi pöörduda ja kokkamisega tegeleda, siis näitab vaade aknast poole tunni pärast taas ilusat pilti.

2010-12-09T03:42:00.000-08:00

Tali tuli. Eilne hommik võttis inimesed vastu vihmasajuga, kui ma lõuna ajal poodi läksid, sadas mingit ebamäärast ollust ja õhtul tuli korralik lumetorm.

Kohalik liikluskultuur ilmselt talverehvidest suurt midagi arvata ei oska, igatahes sain näha akna taga pilti, kus viadukt oli järsku autosid puupüsti täis, pooltel vilkusid mõlemad suunatuled ja liiklus käis sellise tempoga, et jalakäijad said kihutajatelt revanši võtta, pannes neist viuhhh ja viuhhh mööda. Liiklus oli nii umbes, et tuttav kurtis Facebookis oma teekonna üle töölt koju: "Kuradi suverehvidega uisutajad, kuus kilomeetrit nelja tunniga!"

Maarja sai töölt koju tulles ka olukorrast laksu kätte: bussid seisid tee servas ja keeldusid edasi sõitmast (need kes ei keeldunud, vedelesid põiki keset sõiduteed) ja koju saamiseks tuli kasutada kondimootori abi, aga olukorrast linnas kirjutab ta ehk ise täpsemalt (vihje-vihje).

Mul muidugi suurt viga ei olnud - mis muret kodus passida ja üleöö kenaks talviseks muutunud vaadet nautida (see oli tõesti ilus), aga täna sain ka mina laksu kätte - Luxi klubi jäetakse ilma tõttu ära...

2010-12-07T09:36:00.000-08:00

Viimasel nädalal on juba kahel inimesel tekkinud küsimus, et kas ma oma blogrollis olevate plogide autoreid ka reaalmaailmas tunnen.

Vastus on lihtne: tunnen küll, muidu nad seal ei figureeriks. Kõigi mu tuttavate plogid küll mu blogrollis ei kajastu (erinevatel põhjustel), aga ma usun, et ma elu sees ei lisaks sinna kedagi, kellele ma "päriselus" tere ei ütleks. Tegelikult satun ma aeg-ajalt ka mõne umbvõõra inimese plogisse, kuid pean tunnistama, et kui ma teksti tootjat ei tea, ei suuda need mind piisavalt huvituma panna, et neid regulaarselt lugeda (bridžiplogid on hoopis teine teema - kuna see on sisuliselt erialakirjandus ja neid ma võin lugeda küll ja veel).

Blogrolli muideks lisasin enda kirjele kah ainult selleks, et näha, kes on midagi juurde kirjutanud - ei viitsi ju kõiki igal hommikul ükshaaval läbi klikkida.

Nagu ütles minu kohta üks naljaviluks Facebookis tehtud test (muude asjade seas): "sind ei huvita, mis toimub mujal maailmas" ja ma nõustun sellega täiesti. Seni plogides nähtud motodest on mu täielik lemmik Margo Engeli oma: "Siit ei ole mõtet otsida sügavamõttelisi targutusi. Siin on lihtsalt pildid minu elust!". Ainus põhjus, miks seda asja mul blogrollis ei ole, on see, et ta hoiab oma asju parooli taga ja ma ise olen alati vihanud neid inimesi, kes sarnased asjad oma nimekirja üles panevad, et siis pahaaimamatu plogisurfi tegev juhulugeja (mina) nendele klikiks ja vihastaks, kui kolmas link järjest passwordi nuiama hakkab.

Muidu tundub elu irooniline: mul on praegu võimalik mängida bridži netitsi rohkem kui kunagi varem, suisa päevade kaupa – kuid paraku keegi tuttavatest ei ole päeval valmis BBOtama (või vähemalt ei ole vastavat soovi avaldanud).

Õnneks eile päästis Tiina olukorra, nimelt otsustas ta, et enne Tartu individuaalile minekut on hea 3,5 tunnine treening teha. Ja Oleg varustas mind mingi algajaga, kellele paar kõige põhilisemat asja selgeks teha, enne kui ta Olegiga Paide kluppi läheb. Nii et elame veel…

2010-11-29T03:05:00.000-08:00

Tea, miks toiduainetetööstus omistab loomadele kannibalistlikke jooni - mingitel kanamunapakkidel on peal tibud nugade-kahvlitega ja eile nägin mingit ulukiliha reklaami, kus peal oli kujutatud jäägrirõivais metssiga, püss kaenla all. C'mon, see on ju veider!

2010-11-26T08:22:00.000-08:00

Vahepeal juhtus siin selline ebameeldiv asi, et me jäime netist ilma. Nimelt lekkis meile siia läbi mingi vaba wifi, tõenäoliselt mõnest allkorrusel olevast kohvikust. Pühapäeva õhtul aga panid nad sellele parooli peale - seapead sellised. Loomulikult ratsionaalselt mõttes ei ole neile midagi ette heita, aga nagu ikka on küsimus psühholoogias - kui oled juba harjunud midagi tasuta ja mugavalt saama, siis see nii peabki ju jääma!

Ühesõnaga pidime tekitama endale ise netivariandi, kuna ei viitsi ju hakata permanentselt ümbruskonna kohvikutes passima ja kräkkida ma ei oska. Selgus, et neti saamine Luksemburgis ei ole sugugi lihtne - wifi sisseseadmine eeldaks mingi telefonilepingu sõlmimist ja seetõttu läheks sellega paar nädalat aega ja odav see lõbu ka ei oleks. Lõpuks jäime selle peale, et võtsime USB pulgaga neti (19 euri kuus, mis isegi arvestades, et pulga eest pidi ühekordselt välja käima 49, oli siiski meile ette sattunud variantidest pikalt kõige mõistlikuma hinnaga), halb asi on aga see, et BBOtada koos enam ei saa, kui me mõlemad kodus oleme.

Igatahes pidin nädal aega netita läbi ajama, mis üllatuslikult ei osutunud see sugugi keeruliseks - aja surnuks löömises olen ma endiselt kõva ja igav ei hakanud.

Ahjaa, leidsin et meie rõdult paistab ära hertsogiloss - või õigemini selle katus ja lipp sellel (jalgsi on sinna umbes seitsme minuti tee).

2010-11-19T13:40:00.000-08:00

Tundub, et Luksemburgi kaubandusvõrgule on lõpuks kohale jõudnud, et mina olen siia kolinud. Linnas käies olen näinud kaks korda kahe viimase päeva jooksul, et poed reklaamivad oma välisukse kõrval allahindlust hapukoorele!

Bridžis läheb Nordic Friendship League'is (NFL) asi peagi päris tõsiseks - võistkondade koosseisu värvatakse tõelisi staare. Kahjuks uudis pealkirjaga "Los Angeles Lakersi tähtmängija soovib oma oskusi proovida ka NFLis" ei täpsusta, kes meie konkurentidest sellise manöövri taga peitub.

2010-11-19T04:07:00.000-08:00

Mul on tõsised kahtlused maletajate vaimses tervises.

Sellega võikski ju lõpetada, aga ilmselt nõuab sellise rea kirja panemine pikemat kommentaari.

Kõigepealt peab alustama ausa ülestunnistusega, et kuigi male ei ole minu jaoks isiklikult ligikaudugi sama huvitav mäng kui bridž, ei ole mul selle vastu ka mitte kõige vähematki. Ikka tore kui inimesed kasutavad oma pead vahel ka millekski muuks kui naelade seina tagumiseks ja endise rendžumängijana suhtun ma tegelikult kõikidesse laua- ja mõttemängude avaldumivormidesse a priori positiivselt. Kohati käib mulle küll närvidele Eesti mälumängus valitsev maleajaloofetišism (eriti kui on võimalik tõmmata mingeid liine Paul Kereseni), aga see ei ole praegu oluline - lõppeks olen ma ise ka oma elus tervelt kaks maleküsimust koostanud.

Sel nädalal jooksis uudistest läbi uudis, et mingil kiirturniiril oli maletaja nimega Tarvo Seeman veidi napsuses olekus rünnanud kohtunikku nimega Marek Kolk ja selle tagajärjel sai aastase disklafi.

Iseenesest pole mul selle sündmusega vähimatki isiklikku seost. Tarvo Seemanit ma ei tunne (olen teda vist umbes korra Melli-Elina juures pokkerilauas kohanud), Marek Kolk on minu jaoks küll märksa tuttavam nimi, aga see pole "see" Marek Kolk. Võimalik et ma olen ka uudistest läbi käinud persooni kohanud, sest ca kaheksa aastat tagasi käis üks sellenimeline mõned korrad Tartu Bridžiklubis mängimas (kui mu mälu mind nüüd alt ei vea, siis märksõnad olid "laias laastus minuvanune, hele kahupea, roosad teksad).
Ka ei saa ma öelda, et uudis mind eriti üllataks. Eks igasugused mõttespordiga tegelevad inimesed on alati selle poolest silma paistnud, et aegajalt tegelevad ajurakkude vivisektsiooniga, hävitades alkoholi abil neist nõrgemaid, nii et kasutada jäävad ainult tugevamad (populaarne "teadmine" ütleb, et inimene kasutab väidetavalt niikuinii ainult osa oma ajudest). Ja aastane disklaff kohtunikuvastase agressiooni eest kõlab ka suhteliselt normaalse reaktsioonina.

Kuigi mind male mänguna eriti ei huvita, huvitab mind inimloomus, ja ma käin vahetevahel lugemas sellist plogi nagu vaadeldaja.blogspot.com. Selle taga on kari noori inimesi, kes kirjutavad malest ja teemade ring on päris lai. Malet kajastavad kirjed jätan südamerahuga vahele, aga üldinimlikult huvi pakkuvaid asju jõudumööda loen (noh nagu ikka spordiajakirjandust alade kohta, millede täpsemad toimimismehhanismid natuke hämaraks jäävad). Tundub, et on tegemist suhteliselt opositsioonilise infokanaliga malemaastikul, kus aeg-ajalt astutakse Maleliidu juhile Oldele üsna ebameeldivalt varbale. Kuna see tundub olevat suhteliselt vaba ja populaarne infokanal, siis mõne rohkem kirgi äratava teema juures tekib kohati kommentaare kui vulkaanipurskest - ja vot need kommentaarid ongi sageli kõige huvitavam lugemismaterjal. Kohati käib selline andmine, et ma üldse ei imesta, et selline ala nagu "malepoks" on välja mõeldud. Üldiselt ei välju see normaalsuse piiridest (raha pärast ennegi vingeid lahinguid löödud ja lüüakse edaspidigi), kuid seoses Seemani-Kolgi sündmustega kiskus kommentaarium vahepeal ikka väga imelikuks kätte. Huvitavaks muutis asja see, et plogis endas ei olnud juhtumist kirjas mitte ainsat sõnagi, aga sellest hoolimata läks tolle turniiri kohta käivas väikses nupus suuremat sorti mokalaadaks.

Kõigepealt hakkasid mingid anonüümikud selle intsidendi vastu huvi tundma ja teised, teadjamad, väga ümbernurga keerutama ja juttu teemalt eemale juhtima - nagu sellel erilist pointi oleks, kui juba midagi on läbi imbuma hakanud (ja minu arust on kinnimätsijad ja "räägin-räägin-tegelt-ikka-päriselt-ei-räägi-kah" inimesed niikuinii äärmiselt nõme seltskond). Ja siis läks asi järsku väga huvitavaks - ilmusid välja inimesed, kes arvasid, et sellisest juhtumist ei tohiks jumala pärast üldse rääkida (male maine kannatavat - võrreldes muidu male ümber toimuva triangliga on see uudis minu arust "peaaegu positiivne"), mingid süüdistasid kohtunikku jne.
Edasi läks veel lõbusamaks - hakati uurima "miks see nupp uudistesse jõudis ja pealegi nii kiiresti" ja otsima "äraandjat", kes ajakirjanikele infot lekitas (nagu teade ei olnuks üleval maleliidu kodukal - mitte et ma SEDA lugenud oleks, aga nii ma kommentaaridest aru sain). Ühesõnaga tõeline paranoia ja piiramisseisukord.

Küsisin siis asjaga rohkem kursis oleva sõbra käest, kas mulle tundub õigesti, et maletajad on üks üldiselt väga paranoiline seltskond või on see nõnda ainult vaadeldaja kommentaariumis. Oma konsultandi nime ma parem ei avalda, et teda ei tabaks saatus, mille ees tundis hirmu Ostap Bender, kui ta pidi Vasjuki linna malesõprade eest paadiga põgenema - nimelt saada nüride esemetega surnuks pekstud (sest, nagu Ostap õigustatult märkis, "malelauad on kahtlemata väga nürid esemed"), aga vastus oli selline: "Maletajad paistavad silma praktiliselt kõigega, mida inimloomusele ette heita saab, kui keegi on veel hullemad kui bridžimängijad, siis on need ilmselt maletajad". Ühesõnaga kõlab päris hirmuäratavalt. Tõe huvides pean mainima, et kohati tunduvad ka nii mõnedki mälumängurid suhteliselt samas liigas olevat (kabetajaid ma väga palju ei tunne, aga mul on omad kahtlused) ja seega võiks üldistada, et suvalised mõttesportlased kipuvadki kiiksuga olema. Ainult rendžumängijad ei mahu minu mälu järgi sinna üldisesse pilti väga hästi sisse - võib-olla on tegemist piisavalt marginaalse alaga, et hullude kriitilist massi pole tekkinud, võib-olla see on tingitud sellest, et ma pole enam kümme aastat rendžuga tegelenud ja kui ma noor olin, oli päike kollasem, rohi rohelisem ja inimesed normaalsemad.

Selline lugu siis...

2010-11-18T00:59:00.000-08:00

Sloveenias-käiguga septembris tekkisid mulle sinnakanti paar (täpsemalt kaks) tuttavat, kellega olen hiljem kontakti hoidnud, peamiselt BBO kaudu tšättides. Esmaspäeval üks neist kurtis, et sel nädalavahetusel on tulemas Sloveenia võistkondlikud meistrikad ja ta on ilges hädas neljanda käe leidmisel. Lõmpsisin siis, et maksku mul pilet kinni ja ma tulen kohale - järgmine päev kuulsin teiselt sloveenilt, et tüüp oli tegelikult täitsa hakanud seda plaani kaaluma! Õnneks suutis ta siiski kodumaalt käpa leida ja tegi tollega eile õhtul BBOs trenni. Küsisin siis, et kuidas edeneb, selgus et mitte eriti hästi: kui jutt läks avakäikude ja kaitsesignaalide peale, siis oli partner öelnud, et kuidas juhtub. "Aga kuidas sa teada saad, kas mul on duubel või kolmene?" - "Naiselik vaist ütleb!" (partner oli naisterahvas).

Öösel nägin ka sürri bridžiunenäo, kus ma pidin mängima Maarjaga Mairi ja Oliveri vastu matši.
Soojenduseks jäid vastased veerand tundi hiljaks. Hakkas mäng, Maarja avas 1 pada ja nüüd Mairi jupp aega kõhkles, pakkus 3 ristit ja ise alertis vaadates areldi partneri poole ja mainides, et "see oli meil ju selline imelik asi?" - mille peale Oll muigas omaette ja raputas pead. Kuri nagu ma olin, sõimasin tütarlapsel näo täis ja palusin üldse igasugusest alertimisest loobuda (tegelikult ma vihkan isegi õige käe poolt toimuvat alerti kui see tuleb kõheldes ja 15 sekundi pärast, pigem jätku üldse alertimata). Selle peale Mairi vabandas ja pani lauale neli ruutut. Mul oli käes umbes xx/ÄKExx/Ä9xxx/x, andsin sellele kontra ja see jäi mänguks. Avakäiguks ärtu äss, lauda ÄTxx/xxxx/Exx/Äx (huvitav 4 ruutut ma ütleks) ja partner viskab pada! Küsin siis, et "ärtut polegi, partner?", mille peale Maarja kiiresti vabandab, võtab pada tagasi ja viskab hoopis ristit! Küsin uuesti, et "ikka tõesti ühtegi ärtut ei ole?", mille peale Maarja uuesti vabandab, võtab risti ka tagasi (tegelt need pada ja risti pidanuks muidugi trahvikaartideks jääma) ja lööb mu ärtuässa hoopis kinni trumpsoldatiga! Edasi käis mäng kuidagi väga kaootiliselt ja ma mingi hetk vihastasin uuesti Mairi peale, kes oli suutnud oma kaarte nii kiiresti mängida (!), et ma ei jõudnud enda omade mängimisega järgi ja kui ma leidsin, et lauda on jäänud ainult kuus kaarti ja mul kaheksa ning nõudsin natuke tagasi kerimist, et mis kurat on tegelikult toimunud, siis ei suutnud ta seda enam tuvastada ja sellega läks jupp aega. Ja kahe kaardi lõppseisus tegi ta kleimi, et võtab kõik tihid ära, kui mul oli veel trumbis tihi saadaval. Ühesõnaga see kõik ajas mu nii maruvihaseks, et ma ärkasin üles ja jäigi nägemata, mis ülejäänud jaotustes toimuma pidi.

2010-11-17T02:39:00.000-08:00

Lõpuks sai läbi maja fassaadi remont ja akende tagant korjati katted ära, nüüd avaneb välja vaadates selline pilt:

2010-11-15T05:38:00.000-08:00

Oli vaimselt stimuleeriv nädalavahetus - lugesin kolmel päeval kokku ca 25 tundi erinevaid bridžiplogisid...

Muidu pole siin midagi väga epohhiloovat korda saatnud - ilmad on saastaks keeranud ja seega ma väga ringi kooserdama ei kipu. Kolmapil käisime väljas sushit söömas, nägin esimest korda elus ära siis ka sellise asja nagu sushitrain - st. et istud leti ääres ja taldrikud sõidavad mööda seda ringi ja kui isu tekib, võtad mõne möödaliikuva ja lööd hambad kalapalale sisse. Hiljem loetakse taldrikud kokku ja esitatakse arve, kuna eri toidud on eri hinnaga, siis on ka taldrikutel erinevad markerid peal. Väga koomiline oli pealt vaadata (me oma seltskonnaga istusime siiski traditsioonilise laua taga).

Ja eile käisime lõpuks ka kinos. Kinopilet oli suht korraliku hinnaga (8,5 EUR nägu), aga see eest olid vähemalt toolid mugavad. Vaatasime "Social Networki" (Facebooki loomisest selline reaalsussugemetega fantaasia), täitsa kannatas vaadata.

2010-11-09T10:20:00.000-08:00

Kuidas ma siin vaikselt alla käin: kõigepealt tulid alkoholism ja depressioon ning seejärel omasooiharus.

Tegelikult on muidugi asi selles, et kõigepealt andis Vallo mulle lingi mingile sopalehele, kus oli artikkel pealkirjaga umbes "Euroametnike kaasasid ähvardavad alkoholism ja depressioon" ja seejärel teatas Matis, et leidis oma spämmi seast meili, mis algas "Hi, i am Lauri. Want to date?". Tõe huvides tuleb mainida, et mul alkoholism ja depressioon süvenenud ei ole ja mehi ka piidlema pole hakanud, ilmselt mingi paralleelmultiversum lekib läbi.

2010-11-02T03:39:00.000-07:00

Kuna Maarjal oli eile töölt vaba päev, otsustasime natuke ümbruskonnas ringi kooserdada ja käisime Trieri linna peal laiamas. Esmakordselt sel sügisel tuli pähe mõte ka seebikarp sahtlist välja võtta ja mõned pildid klõpsutada, kahjuks oli ainult aku natuke tühjavõitu ja seepärast ei näidanud eelvaadet ning klõpsud tuli teha suhteliselt hea õnne peale (kuni aku üldse veel kestis) - see seletab ka nende väikest arvu ja väga kahtlast kvaliteeti. Aga muljed Trierist olid ülipositiivsed, ma olen 100% kindel, et ma lähen sinna veel tagasi ja võtan täis akudega fotoaparaadi kaasa - see on ikka tõeliselt ilusa vanalinnaga koht (ja süüa anti hästi) ning rongipilet oli üllatavalt odav (4 eurot üks ots). Lisaks avanesid rongi aknast väga ilusad sügisesed looduspildid (kollast-punast-tumerohelist, mõned mäed olid nagu meelega triibuliseks tehtud), aga selle tabamiseks ilmselt iga aastaaeg ei sobi.

2010-10-29T02:01:00.000-07:00

Maarja oli eile natuke laibastunud olekus ja otsustas klubist puhkepäeva võtta. Kuna mina nii laibastunud olekus ei olnud, otsustasin ma sinna kohale minna ja mõne suvalisega mängida.

Leiti siis mulle partneriks üks tädi (hiljem tulemustest selgus, et nimeks on Ellen Gewaert ja guugel väitis, et on isegi Letzeburgi koondises mänginud) ja hakkasime mängima - sedasama minu jaoks kurikuulsat "carreau catrieme'i", kusjuures selle prantsuse standardi omapäraga et 2♣ on tugev ja 2♦ veelgi tugevam. See tekitas mulle ka huvitavaid probleeme - nt. mida ma pean avama, kui mul on käes 3-3-4-3 - kas 1 risti või 1 ruutu (ma ei tea, kas 1 ruutu lubab ebaühtlast lehte) - otustasin avada 1 risti ja selle peale ütles partner 1 ruutu. Kuna ta oli passinud käsi, otsustasin ma et selles jaos ma ruutut ei pakugi ja panin 1NT (mis osutus heaks mõtteks, sest ka partneril oli 3-3-4-3). Mingeid järgnevusi me teadagi kokku ei leppinud (va. et 1 odav - 2 kallist on nõrk ja 1 kallis - 2NT GF) ja istusime lihtsalt maha.

Tädist jäi mulje, et tema arusaam pakkumisest on küll suhteliselt rustikaalne, kuid kaarte mängis üsna kompetentselt - vähemalt suutis ta mulle välja tuua poindi, et kui tema käib NT vastu välja soldati ja mul on ÄEx, siis on tehniliselt õige mängida sinna emand, et väljamängija ei saaks peetada (mina mängisin ässa, emanda ja seejärel väikese). Õigus tal ju teoreetiliselt oli, aga antud jaotuses oli õigem mängida minu viisil, kuna see tõi meile kaks tihi kotti (mul on partneri kätte lugeda maksimaalselt üks punkt veel ja kuna mul on singelkuningas väljamängija pikas mastis ässa ees, siis juhul kui väljamängija sundida kohe oma tihisid võtma, võtab ta neid ilmselt rohkem kui 11). Tundus et ta kipub teisi palju õpetama ja igatahes eelviimases voorus tuli vastane ja küsis mult sõbralikult: "have you had a lot of bridgelessons today", mille peale ma ei saanud jätta vastu torkamata "no, i'm not giving them today", mis tekitas igatahes lauas lõbusat elevust. Jaod olid küll karmid (mul oli kaks korda 6-5, partneril oli korra 6-6, partner pani mulle lauda kolm korda kuuese-seitsmese masti vastu singli, mina talle jälle kaks renood), aga IMPe liikus suhteliselt vähe.

Saime küll 37 plussi (ja oma liini võidu), aga 27 neist tulid kahe jaotusega, kus ühe korra meil vedas avakäijaga ja teine kord armus vastane oma lehte. Esimene oli selline, et mul oli käes

♠ 9xx
♥ Kx
♦ Ex
♣ ÄKExxx

avasin 1NT (kes siis ei avaks?) ja partner tegi staymani ja seejärel 5NT. Ma ei osanud midagi asjast arvata, aga tõstsin selle igaks petteks kuude, lauda pandi 16 punkti kolmanda padaemandaga. Kuna ÄK olid olnud küll ühes, kuid meie seisukohast õiges käes, tuli leping ületihiga (huvitav mitu tihi mul padakäiguga oleks - kas üheksa ikka tuleb kokku?). Tädi tundis huvi, et mis mul siis jõudu oli, ma tunnistasin ausalt, et 14, mille peale hakkas laudkond õhku ahmima ja tädi ütles, et ta arvas, et me 15-17 NT-d mängime. Ma nõustusin sellega ja siis otsustasin omal initsiatiivil lauda veelkord šokeerida, mainides, et jõudu oli küll punkt vähem, aga see-eest oli mul kuues risti (järjekordne õhu ahmimine).

Teises jaos oli mul (kõik odavas)

♠KESxx
♥Sxx
♦Ex
♣Ä9x

partner avas 1♦, vastane vahele 2NT (ärtu ja risti), mina kontra ja teine vastane 3♣. Kaks passi minuni, minult 3♠ ja kaks passi (tädi vist ei jaganud ära, et ma kõva olen või hakkas midagi põdema oma 12 punkti, duubelpada ja ärtu ÄEx otsas). Kus häda suurim, seal abi lähim - vastane pani 4♣ ja kuna ma ei tundnud end piisavalt enesekindlalt kontreerimiseks (elu oli näidanud, et kaitses tädi nats imelikult kohati), siis panin lihtsalt 4♠, millele järgnes kaks passi ja 5♣! Ühesõnaga papi ajas meid kõigepealt osamängust geimi ja siis trammi peale, et temast üle sõita! Leht oli tal

♠ Äxx
♥ KTxxx
♦ -
♣ KSTxx

ja nördinud partner ühe tihi pani seebiks ning lõpetas selle kuueta -1400 all. Ning peamine diskussioon peale jagu (papi ja minu partneri eestvedamisel) käis selle üle, et kas partner pidi ikka oma duubel ristiemandaga (tal on risti-ärtu 2-2, ärtus kaks kaltsu) 3 risti ütlema või oleks võinud ka passida, kuna tal tegelikult erilist eelistust ei ole (mu partner käis korraks isegi välja mõtte, et passigu, tema peab ju midagi ütlema minu kontra järel!). Seda et papi suutis oma lehte kolm korda pakkuda, üldse nagu imekspandavaks ei peetud - nii et siililegi selge, kes selles trammis süüdi oli!

2010-10-28T05:22:00.001-07:00

Mitte ainult Tartus, vaid ka Luksemburgis on nii, et kõik bussid, mis sõidavad punkti A lähedusest punkti B lähedusse, tulevad korraga ja siis jääb vahepeale päris korralik paus (kuigi bussiliiklus on siin tõeliselt tihe, vahel tundub, et 2/3 ringi liikuvaist sõidukeist on bussid). Eile läks asi veel paremaks - kui me Maarja töö juures bussi ootasime, et poodi minna, siis tuli kaks sama numbriga buss korraga! Ju siis oli kesklinna läbides esimene hakanud graafikust vaikselt maha vajuma ja järgmine seetõttu lähemale jõudma (järjest vähem inimesi, keda peale võtta ja maha panna). Elukogemus on õpetanud, et selliste busside puhul tasub alati võtta tagumine (ta on tühjem ja saab mõnusalt istuma) ja nii siis tegimegi. Edasi läks asi veel paremaks - järgmise peatuse järel leidis tagumise bussi juht, et tal ilmselt ei ole mõtet seal peatuda (kuna ükski bussis viibivast viiest inimesest rahutuse märke ei näidanud) ja sõitis lihtsalt eelmisest bussist mööda ja lisaks mugavamatele tingimustele saime ka varem kohale. Vägisi tekkis selline tunne:

Aga ühe teise asjaga lendasin see-eest orki. Nimelt kuigi alguses võib tunduda hea mõttena veini-juustukastmesse rohkem veini panna, siis hiljem hakkad sa seda kahetsema, kuna selle arvelt saad sa vähem veini ära juua. Loomulikult kui see joodavaks osutub (minu poolt kasutatu osutus vägagi joodavaks).

2010-10-19T03:44:00.000-07:00

Ehh, külmaks on läinud siin Luksemburgis - lund veel maas ei ole, aga midagi vist aegajalt tilgub ja vingelt tuuline on ka - seega pistan nina kodust välja nii vähe kui võimalik.

Kahju, et nädalavahetusel Pärnust bridžiülekannet ei olnud - heameelega oleks vaadanud, mis huvitavad jaotused seal olid, et selliseid lõpptulemusi produtseerisid.

Enne võistlust arvasin ma, et ilmselt võidavad selle Sester-Levenko - elu (ehk siis EM ja väikeriikide EM) on näidanud, et neile sobib mängimine umbes seda masti vastaste vastu, lisaks sellele said nad neilt võistlustelt hea treeningu ja on muidu kah kokkumänginud ja motiveeritud. Lisaks mul oli enda jaoks nimekiri 15-16 paarist, keda ma pidasin peamisteks esikümne kohtade kandidaatideks.

Sester-Levenkoga ma väga mööda ei pannudki. Tuli neile teine koht, punkt maas Rummel-Kalmast - mis seals' ikka, juhtub ja need tulemused on täiesti normaalsed, vähemalt ei pane kulmu kergitama. Küll aga oli väga veider ülejäänud kahe Eesti parima paari - Laanemäe-Karpov ja (minu puudumisel) Oja-Luksi käekäik: lõpptulemustes olid nad vastavalt 25. ja 27. tabelireal, tulemustega +2 ja +1! ja viimase kümne paari seas oli suisa kolm paari, kelle jõudmine esikümnesse mind vähem imestama pannuks - Kolk-Vahe, Linnamägi-Kõivupuu ja Nirk-Kask. Minu "esikümne kandidaatidest" oli seal täpselt neli paari - (lisaks kahele esimesele veel neljandaks tulnud Pihel-Indrek ja viiendad olnud Triškin-Tenn). Ei oska arvatagi, kas ma peaks rõõmustama, et ma seda turniiri ei mänginud või mitte, aga igatahes tulemused olid väga intrigeerivad.

2010-10-12T00:33:00.000-07:00

Pühapäeva pealelõunal otsustasime jälle linna peale laiama minna - või tegelikult lihtsalt võtta lähikonnas mingi koht ja ilusa ilma puhul maha istuda ning midagi magusat süüa. Ja siis otsustas Luxembourg meile keskmist sõrme näidata - esimeses kohas asjatas mingi tädi (OK, nooremas keskeas hästisäilinud naisterahvas) kõigepealt jupp aega siseruumides, enne kui leidis, et on aeg meie juurde tulla (ilmselt aitas see, et ma olin juba tüdinenud ja panin mobiilil stopperi käima, et anda talle veel kaks minutit, ta tuli minut kolmekümne peal). Ja siis selgus, et jäätist ei ole. Jalutasime siis ühte teise kohta ja istusime maha, seekord läks asi libedalt - ei hakanud ettekandjat ootama vaid marssisin lihtsalt leti äärde ja tellisin kaks Crepe Suzette'i, rohelise tee ja džinntooniku. Viie minuti jooksul olid lauale jõudnud noad-kahvlid, joogid ja arve (mulle meeldib, kui ma saan sööma hakates arve ära makstud ja peale sööki võin püsti tõusta ja minema minna, mitte ei pea pärast enam kohapeal kügelema). Aga krepid miskipärast viibisid ja kuskil 20 mintsa pärast kolisime sisse, kuna mingi tuulehoog tekkis. Kui seal oli ka jupp aega mööda läinud (pärast kella vaadates selgus, et ca pool tundi), tee ära jahtunud ja džinn otsa saanud, siis jõudis meile kohale, et ju meid on siis lihtsalt ära unustatud ja me pidime oma pannkoogid lihtsalt uuesti tibidelt välja nõudma! Vähemalt oli neil viisakust, et Maarjalt uue tee eest mitte raha juurde küsida. Seapead, ma ütlen!

2010-10-08T06:54:00.001-07:00

Luxembourgi klubi oli eile sündmusterikas - kõigepealt esines eestvedaja David Thompson mingi ametlikuma sõnavõtuga, siis teatas kurva uudise, et keegi oli ära surnud ja siis hea uudise, et tal oli õnnestunud esmakordselt elus vanaisaks saada kahe klubi vahepeal - seega mängu algus venis julgelt 15-20 minutit. Hiljem selgus, et ühel naisterahval oli ka veel sünnipäev, mis tähendas seda, et tehti snäki ja šampusepaus - aga sellest hoolimata õnnestus 27 jaotust juba poole kaheteistkümne ajal lõpetada (klubi algas kell kaheksa). Mängida oli tore, aga kahjuks õnnestus viimase jaotusega esikoht maha mängida - vastane võitis kaks kallist kontraga ja tõusis meist mööda, mis seals' ikka, juhtub.

Venelastel on vanasõna: "nje imei sto rubljei, a imei sto druzjei" ("ärgu olgu sul sada rubla, parem olgu sul sada sõpra!"). Kehtib - nimelt õnnestus mul lõpuks lahendada mure, kuskohast Luxembourgi linnas õnnestuks osta Mort Subite'i - sest senised kogemused nelja erineva poeketiga (+ mõned "keldripoed") viitasid nagu seda kusagil ei oleks. Õnneks elab Leo endine elukaaslane ja selle kaudu minu vana korterinaaber Tiina Luxembourgi lähedal Strassenis (mis teeb umbes sama välja kui Tartu asemel Ihastes elada - 15 minutit linnaliinibussiga loodust bussiaknast praktiliselt nägemata) ja ta konsulteeris mind, et Delhaize poes pidada olema - kui mitte raudteejaama omas (mis asub meist umbes 5 minuti tee kaugusel), siis Bertrange'is ikka. Eile testisin raudteejaama poodi - sittagi, seega tuli täna ette võtta jalutuskäik Bertrange'i. See on umbes samasugune äärelinn nagu Strassengi ja asub enamvähem selle kõrval, mõned kilomeetrid Luxembourgist väljas.

Nüüd lõbustasin end natuke oma uue sõbra Google Mapsiga ja sisestasin aadresside järgi otsingu parima jalakäimismarsruudi kohta - see pakkus välja, et ma jalutan seda maad tunni ja kaks minutit ja see on üsna täpselt 5 kilomeetrit. Panin siis võrdluseks sisse enda poolt üleeile läbitud marsruudi kodust Auchani, mis selle järgi pidi olema 4,8km ja võtma tunni ja viis minutit (parim marsruut oleks võinud selle järgi 3 mintsa lühem olla aga ma miskipärast usun, et see oleks sisaldanud rohkem ronimist) ja leidsin, et võin jalad selga võtta küll.

Reaalselt tegin ma minnes paarisajameetrise ringi ja läksin üsna täpselt tund aega (vahepeal kontrollisin asukohta bussipeatuste kaartidelt) - ja enesetunne oli palju värskem kui üleeile, ilmselt tänu tasasemale reljeefile. Jõudsin siis poodi ja tekkis mõte, et kui ma tahan veel produktide järgi jala tulla, siis võtangi järgmine kord Auchani asemel selle plaani - pood oli suur, kaupa täis, seal oli Mort Subite'i õlut ja see oli praktiliselt inimtühi! Ja bussipeatus oli ka üsna seal lähedal, nii et kui tavaari palju saab, võin ka tagasiteel natuke laiselda. Nagu mainitud, Mort Subite'i õlu oli täiesti olemas ja ma ladusin oma seljakoti seda täis (20 pudelit, tõsi küll 0,25 liitrist). Ja siis tagasiteele - seekord oli enesetunne nii hea, et ei hakanud otse koju tulema vaid tegin lõpus (Google Mapsi järgi) 600 meetrise ringi, mis oleks pidanud mu teekonna venitama tunni ja 11 minuti pikkuseks - reaalselt astusin seda aga 55 minutit.

Praegu naudin õlut :)

2010-10-07T01:14:00.000-07:00

Eile õhtul hakkasin mõtlema nädalapäevade ja laulude seostele ja leidsin, et kolmapäeval ja neljapäeval on nendega kehvasti läinud - kui kogu ülejäänud nädal sai ilusti ära kaetud (esmaspäev ja pühapäev isegi varuga), siis ei tulnud mulle meelde ühtegi kolmapäeva- ega neljapäeva laulu. Vaatasime siis Maarjaga, et sama küsimus oli pähe tulnud teistelegi ja keegi oli netti pannud isegi üles nimekirjad iga nädalapäeva kohta "Top-10 lauludest, mille pealkirjas sisaldub ...day" - ja ka seal ei olnud ei kolmapäeva ega neljapäeva kohta ühtegi laulu, mida ma varem kuulnud oleks.

Siin siis väike ülevaade nädalapäevalauludest, mis mulle pähe tulid (panin juurde ka juutuubi lingid)

Esmaspäeva jaoks jäi siis Mamas & Papas - kuigi pean tunnistama, et mulle meeldib Boomtown Rats küll rohkem, aga mulle tegelikult meeldivad ka esmaspäevad (ikkagi bridžiklubipäev). Ja kolmas esmaspäevalaul mis hetkega meelde tuli, oli Banglesilt.

Teisipäeva päästis Rolling Stones - mitte midagi muud ei tulnud pähe ja "TOP" listi läbikammimine ei teinud mind ka grammivõrragi targemaks.

Kolmapäeva ja neljapäevaga läks teadagi kuidas ning reedeste lauludega on see naljakas asi, et mõlemad, mis mulle meenusid - nii The Cure kui Easybeats (selle bändi nime pidin välja guugeldama) kammisid laulu sees tegelikult kogu nädala läbi.

Laupäeval läks ka kehvasti - meelde tuli ainult übermõttetu diskolugu minu noorusajast - TOP listi läbikammimine mind ka väga palju rõõmsamaks ei teinud, kuna sealtki ühtegi väga palju toredamat lugu välja ei tulnud (kuigi figureerisid Cat Stevens ja Elton John)

Pühapäevalugusid tuli aga meelde hunnikus - esimese hooga muidugi The Small Faces. Lisaks sellele veel Velvet Underground ja Morrissey. Hiljem meenus veel Blondie (naljaviluks panin siia prantsuskeelse versiooni) ja veidi guugeldades tuli rosinaks tordile üks Queeni naljakamaid laule.

Aga jah, kui kellelegi meenub mõni kolmapäevale või neljapäevale pühendatud lugu, millest ma oleks võinud kuulnud olla (suvalises keeles, kuigi eestikeelsed nädalapäevade nimed on laulmiseks pehmelt öeldes ebasobivad), andku aga julgelt teada!

2010-10-06T12:27:00.000-07:00

Eilne ja tänane päev läksid koodnimetuse "tutvumine kodulinnaga" alla. Eile oli päevakorral prügimajandusega tutvumine. Nimelt tuleb siin igasuguse taara jaoks hankida mingeid helesiniseid "Valorlux" kilekotte - aga halb on see, et neid ei leia mitte mingist suvalisest poest, vaid spetsiaalsetest kohtadest, mida ei olevat linna peal sugugi mitte üleliia palju. Kui ma Pihla juhtnööridest aru sain, siis pidi mingi koht praktiliselt Strassenis olema, ühesõnaga mitte just väga lähedal, aga õnneks üks Maarja kolleegidest teadis rääkida, et Hamiliuse platsilt (kodust julgelt alla kümne minuti lonkimist) leidvat neid kah. Paraku aga ei olnud otsimistegevus just kergemate killast ja ma käisin seal ikka üsna mitu korda luurel. Kõigepealt läksin lihtsalt hea õnne peale kohale, et äkki jääb midagi silma - ei jäänud. Järgmine kord teadis Maarja juba mingit maja soovitada, et uurigu ma seda - käisin seal kaks ringi ümber ja korra ka seest läbi - endiselt mitte midagi. Siis avastas Maarja, et selle asja nimi oli Bierger Center ja netis oleval fotol lehvisid maja ees sellise nimega lipud. Ilmselt on mõttetu mainida, et mingit Bierger Centeri silti ma kogu platsi peale ei näinud, rääkimata lippudest. Neljandal korral varustasin ma end ka aadressiga ja see tootis tulemust - maja oli õige olnud, aga Valorluxi kilekottide "kapp" oli lihtsalt mingi piletikassa nurga taga ja ilma igasuguste silmatorkavate märgeteta - nii et pole ime, et ma seda seni üles ei leidnud. Nojah, aga ega sellega mu probleemid veel ei lõppenud - kuigi ma olin üles leidnud koha, kust kotte saab, ega seal ühtegi kotti küll ei olnud. Õnneks oli see häda ajutise iseloomuga - kui ma seal parasjagu mokk töllakil vahtisin, tuli üks tüüp suure kastiga ja valas kotipakid kappi. Mission accomplished!

Täna võtsin ette jalgsimarsi Auchani supermarketisse. Leidsin et läbi kesklinna minna on igav ja seetõttu võtsin ette rännaku kahe mäenõlva vahelist "kanjoni" pidi umbkaudu õiges suunas. Kuigi mulle meenus, et Pihel kunagi mainis, et ta oli siit maja juurest astuma hakanud ja alles peale suuremat sorti seiklemist pärale jõudnud, ei olnud mul navigeerumisega suuremat häda - kõndisin sisuliselt otse mööda ühte tänavat edasi ja kui mingi viit näitas vasakule Kirchbergi platoo poole (Eurolinnaosa, kus asub ka Auchan) jalutasin sealt üles ja jõudsin välja praktiliselt poe kõrval. Halb selle asja juures oli aga see, et esiteks oli ilm palav, vähemalt minu kampsuni seljaskandmise jaoks, nii et ma toppisin selle heaga pampu ja teiseks jalutasin ma praktiliselt kogu tee vähehaaval, aga kindlalt ülesmäkke. Tõus oli parasjagu nii väike, et ma seda esialgu kõndides tähelegi ei pannud, aga mingi hetk ma vaatasin, et huvitav, miks minust mööda sõitnud tädike jalgrattaga kuidagi pildilt kaduda ei taha ja miks ta rattaga sedamoodi vänderdab ning üle õla visatud pilk paljastas tõe. Lõpuosas läks asi ka oluliselt järsumaks, aga õnneks oli mäeveer vahepeal ikkagi jupp maad madalamaks kulunud ja väga ennast üles forsseerima ei pidanud. Tee peal nägin ära ka esimese kassi Luxembourgi linnas (paks ja rahulolev, vedeles uksematil ja vaatas mulle nõudliku näoga otsa kui ma sealt mööda lonkisin - aga kui ta aru sai, et ma tõesti ei kavatse teda uksest sisse lasta, siis ei olnud ma ta jaoks mitte üks põrm huvitav) ja ühest tagaaiast vahtisid vastu kaks hobust (sellist väikest ja pikakarvalist). Ma juba ootan huviga, millal ma esimesi šoti mägiveiseid trehvan. Kuna pood ei olnud mitte lähedal, läks mul sinna vantsimise peale ca 55 minutit ja kui ma olin 25 minutiga paarkümmend kilo toidukraami kottidesse toppinud, tekkis mul ketserlik mõte, et tagasi võiks ju ka jala minna - see peaks ju allamäge olema. Mõte oli üldiselt hea, aga lõpus tulid ikkagi künkad vastu - ja selleks ajaks olid jalad kogu sellest marssimisest parasjagu pehmed all, viimasest tõusust (mis on tõesti väga järsk ja vastikult pikk) lükkasin end üles tahtejõu najal ja aega läks selle otsaga umbes täpselt sama palju kui puhanud peast ülesmäge minnes. Järgmine kord sõidan tõenäoliselt ühe otsa ikkagi bussiga, kui kõik hangitav träni seljakotti ära ei mahu!

2010-10-04T10:59:00.000-07:00

Tänane postitus sisaldab tähtsat infot Kalev Kalmale, kes tundis huvi, kui palju maksab õlu Luksemburgi tänavakohvikus. Igatahes kasutasime ära siin valitsevad suvised ilmad ja läksime eile linna peale laiama, ning tegima ka lõunasöögi väljas. Söögikohaks sai kesklinnas, Place d'Armes'i ääres asuv Tex-Mex koha Chi-Chi välikohvik ja söögikraamiks mingi q-tähega algav pikanimeline asi (grillitud sai täidisega + quacamole + salsa), mille Maarja tellis kanaga ja mina veiselihaga. "Beef" osutus millegipärast hoopistükkis küll hakklihaks, aga selle andsin ma neile üsna ruttu andeks, kuna söök maitses lihtsalt suurepäraselt ja sinna kõrvale serveeriti hapukoort (mis mulle küll natuke rohkem määrdevõid meenutas, aga mis siis ikka, nad vähemalt üritasid). Muide mis puutub hapukoorde, siis oli mul küll suur mure, et kuidas seda Luksemburgist leiab, aga see on täiesti poodides olemas ja üsna normaalse maitsega. Söögi kõrvale otsustasin võtta ühe kohaliku õlle nimega Diekirch, mida pakuti neljas suuruses - normal, medium, pitcher ja pitcher XL. Kuna ma leidsin, et kohalikke tundes on see normal ilmselt 0,2 ja medium 0,35, siis otsustasin, et võtan selle medium variandi (ma ei kujutanud ette, mis suuruses see pitcher neil on, aga minu teada peaks see mingi umbes karahvin olema). Oma üllatuseks tuvastasin, et mulle toodud õlu oli pooleliitrine (no vähemalt 0,45 kindlasti) ja maksis see 3,5 eurot - minu meelest üllatavalt vähe.

2010-10-01T04:21:00.000-07:00

Tundub, et minu naljaga pooleks välja pakutud seletus, et kui Maarja tuli Luxi Eesti õiguseksperdi kohale, siis mina tulin siia Eesti bridžieksperdi kohale, hakkab vaikselt tõeks saama. Eile käisime Luxembourgi klubis mängimas ja üks hollandlanna hakkas huvi tundma Precisioni süsteemi vastu. Nimelt et ta ei saavat aru, kuidas seda mängitakse ja mis seal täpselt toimub ja sellepärast tunneb end alati väga ebamugavalt, kui ta mingite tugeva risti paaride vastu mängima peab ja küsis, et kas me ei saaks talle midagi kirja panna ja järgmine kord kluppi kaasa võtta. Lõpuks leppisime kokku, et kirjutan talle pisikese kokkuvõtte tugeva risti süsteemidest ja saadan talle meilile, seega veetsin tänase hommiku seda tehes.

Järgmise lõigu kohta peaks ennekõike postitama hoiatuse - lugege omal vastutusel, midagi positiivset siit ei leia!

Üldiselt oleks võinud eilse päeva kalendrist muidugi pigem välja rebida - kõigepealt tahtsin linna peale jalutama minna, aga mingit saasta tilkus ja nii paks udu oli, et Petrusse'i kanjoni keskelegi ei näinud (nähtavus seega ca 50 meetrit), siis unustasin poest suhkru toomata ja ei saanud teed juua. Seejärel üritasin natuke näperdada meie akna taga olevat rulood, mis oli kinni kiilunud. Tulemus oli see, et see tuli mulle robinal kaela ja blokeeris rõduukse ära (õnneks ma jäin sissepoole ja ei pidanud mööda akna taga olevaid tellinguid välja turnima hakkama - ma olin küll selliseks variandiks sisimas valmistunud ja panin igaks juhuks endale võtme tasku, enne kui torkima läksin). Siis pidin tegema spagette bolognese kastmega, tulemuseks olid bolognesemaitseline pasta hakklihaga (ei teinud kastet eraldi vaid lükkasin kõik ühte potti kokku), mis minu meelest oli suhteliselt köömes vahe ja mulle täitsa maitses, aga Maarja jäi eriarvamusele. Kluppi minnes unustasin kuupileti koju (Maarja kuupiletist oli paar päeva üle ja ma oleks võinud seda kasutada, talle endal anti töö poolt "Jobkaart" ) ja klubis saime ka napilt üle 50% - suure osa põhjadest saime seetõttu, et kohutasime onukesed-tädikesed ära, kes seepeale liiga madalalt pakkusid. Lisaks hakkas õhtu lõpetuseks veel rinnust ka pistma. No tõsine vasaku jala päev.

2010-09-27T01:57:00.000-07:00

Viimane päev Sloveenias oli väga vesine - kogu päeva kallas midagi taevast alla ja väidetavalt olevat teede peal olnud üleujutused ja kuskil oli Drava niimoodi üle kallaste ajanud, et rongiliiklus seiskus, kuna raudtee oli üle ujutatud. Igatahes sai hommikuse söömaskäigu ajal selgeks, et mu jalanõud (mis on pärit veel meie Pekingi-käigu ajast, kui Ines ostis turult Oliverile mingid Tommy Hilfigeri kirjadega sandaalid, aga kuna Ollile need jalga ei istunud, siis pakkus ta neid mulle ja need on nüüdseks mind kaks aastat truult teeninud) ilmale vastu ei pea - vett voogas sisse nii üle serva kui ka põhja alt. Lahendasin siis olukorra sel moel, et kui edasi oli välja minekut, võtsin sandaalid näppu, sokid panin taskusse ja jalutasin lihtsalt paljajalu punktist A punkti B ning sisse jõudes panin taas sokid-sussid jalga. Õnneks oli ilm piisavalt soe, et jalgadel külm ei hakanud.
Ptuj's nõudis lahendamist ka veel probleem, et kuidas ma ikkagi Osijekki saan.
Üks variant oli võtta mingi poole üheksane rong, sõita sellega harujaama nimega Zidani Most, seejärel istuda seal ümber Zagrebi rongile ja sõita sinna ning siis kohapeal vaadata, kuidas Osijekki navigeerida - kas võtta mõni öörong, konutada raudteejaamas või otsida ümbruskonnast mõni hostel ja end välja magada.
Plaan B oli organiseerida end kuidagi Ljubljanasse ja istuda seal öösel kell kaks rongi peale, mis Zagrebisse sõidab (ma olin tuleku peal Zagrebi jaamas stende uurides kindlaks teinud et selline rong on olemas ja et kui ma jõuan hommikul seitsmeks Zagrebisse, siis on kõik ilusti kontrolli all).

Esimest plaani komplitseeris (lisaks ta ilmsele ebamugavusele) ka fakt, et turniiri algusaega nihutati nii, et õhtune sessioon algas kell viis, mis tähendab seda, et poole üheksaks lennujaama jõudmine oli suhteliselt ulmeline eesmärk. Teine plaan ei olnud lihtsalt tore ja ma võtsin aktiivselt käiku plaani C - lasin korraldajal endale mõnda elusat horvaati näidata, et küsida, kas äkki Zagrebisse läheb mõni auto (või mõnda muusse sobivasse punkti Horvaatia territooriumil). Juhatati mind joonelt Horvaatia Bridžiliidu presidendi juurde, kes kuuldes mu murest leidis, et no problems, ma võin temaga Zagrebisse sõita - üsna jackpoti lähedane lahendus (ehk siis parim võimalik lahendus, mis endas Osijekki ei sisalda).

Nojah, siis tuligi hakata kaarte mängima. Vahepeal tuvastasin eilse IMP-paarika tulemused, olime seal viienda koha peal (u. 42 paari seas). Esimesel maksipaarikal ujus kala suhteliselt hästi ja kuigi lasime ise paar ebatäpsust sisse (nt. kõige viimases jaos pakkusime slämmi, mida ei andnud võita), saime siiski 63,7% ja võitsime ära - veel parem uudis oli, et saal oli suhteliselt ühtlane ja teine koht oli meist 4,2% maas (kuigi seal 59% peal oli ca pool tosinat paari). Teine paarikas oli aga väga pahaendeline - istusime Ost-West liinis ja kogu jõud oli Nord-Südi käes (pööret ei olnud), nii et suuresti sõltusime vastaste armust. Ja kuigi andsime üldiselt oma parima ja võitlesime nagu hagijad, siis vahel ei andnud mitte midagi teha, kui vastane lihtsalt pakutud ja võidetud geimi ja ladvatihide eest sai 65% (seda juhtus korduvalt) või siis pani meile lihtsalt vastu vahtimist - kahes jaos järjest (!) pakuti meie vastu ära 6NT - ühes üheksase ärtuklapiga ja teises vinge ebaklapiga, kus asjad hästi istusid. Nagu aru saada, ega see tuju just heaks ei teinud.
Paaris viimases voorus sai Leo natuke liiga agressiivselt kontrakaarti näidatamisega hakkama. Äkki sai liialt vastaseid vaadatud, üks paar oli "little old ladies", teises pidi väljamängijaks jääma esimeses jaos veidike patserdanud neiu, kes väikeriikide EMil vugraphi operaatorina tegutses ja kellega ma selle käigus suht sõbraks sain (vähemalt oli ta mind juba turniirijärgse päeva hommikul facebooki kaudu üles otsinud). Lõpuks tundus, et asi on ikka väga halvasti, sisetunne rääkis 50%-st. Õnneks muidugi oli esimesest voorust selline tulemus all, et rahadesse tulekuks võis ka sellest piisata kui natuke õnne on - kuigi karta võis, et mõni NS liinil istuv agressiivne paar korjab suure hunniku kokku.

Kahjuks pidin ma lahkuma enne, kui tulemused selgusid, kuna mu ekipaaž tegi suhteliselt kiiresti minekut, õnneks sain banketilt piisavalt palju näksida ja jõudsin paar pokaali veinigi võtta. Autosõit (masinaks uus ja vinge BMW, aga ilmselt "säästuvariant" - ainult kahe uksega, nii et ma pidin kitsast praost tahaistmele pugema) oli suuremat sorti ajavõit - kui rongiga minek oli aega võtnud neli tundi (see käis hunniku suuremaid ja väiksemaid linnasid läbi), siis autoga läks aega napilt üle tunni ja olingi Zagrebi keskvaksali ees, kuningas Tomislavi ratsakuju (mis on üks ilgelt suur ja mölakas asi) valvsa pilgu all. Lahke autojuht pakkus veel välja, et ma võin kontrollida, kas mõni öörong läheb ja kui ei, siis võib mu mõne youth hosteli juurde sõidutada - üks asuvat kohe kõrvaltänavas (ilm oli endiselt äärmiselt vilets), aga sellest pakkumisest ma loobusin, leides, et kui hostel on tõesti vaid 200 meetrit eemal, siis selle ma võin südamerahuga ka jala käia.

Läksin siis jaama, selgus et Osijekki saamiseks on kaks varianti - kas umbes poole tunni pärast, siis sõita mingisse imelikku kohta (vist Koprivnici, aga ma ei ole 100% kindel) ja seal kahe tunni pärast ümber istuda ning jõuab Osijekki kell neli öösel või siis minnagi selle hommikul viis minutit enne seitset väljuva rongiga, mis sõidab Osijekki ja pool kaksteist on kohal. Arusaadavalt valisin viimase variandi (ei tundnud endas jõudu, et omaenda sünnipäeval keset ööd tatise ilmaga suvalistes raudteejaamades kügeleda), ostsin pileti ja sättisin sammud selle näidatud Youth Hosteli suunas. Vahepeal jõudis minuni ka sõnum Leolt tulemustega Ptuj'st - kokku 58,9% (teine pool oli seega olnud 54,1) ja esikoht! Nii juba võib!
Aga ega see hea uudis ei parandanud ei Zagrebi ilma ega minu jalanõusid ning kuna ma tegin väikese ringi, mis venitas need 200 meetrit umbes poole kilomeetri peale (keerasin ühe tänavavahe liiga vara ära ja tegin ringi ümber kvartali) olid jalad hostelisse jõudes taas läbi vettinud. Hosteli hinnad olid suhtkoht karmid - koikukoht kuueses kitsas toas maksis 120 kunat, mis meie rahas teeb umbes 280 krooni, kui mu rehkendused paika peavad ja väiksemad, rohkem privaatsust pakkuvad toad olid veel kaks korda kallimad. Kuna igasugused muud alternatiivid tundusid oluliselt hullemad, võtsin lihtsalt koikukoha ja kerisin magama, uni oli rahutu (tänavamüra ja hirm sissemagamise ees kuna mu telefon tegi oma viimaseid hingetõmbeid), aga siiski toimis, mis tähendab, et kui ma ilma igasuguse äratuskellata hommikul kell kuus üles ärkasin, tundsin end täitsa elujõulisena ja enam ei mõlgutanudki mõtteid, mida tuleks teha inimestega, kes mind Osijeki kaudu Sloveeniasse saadavad. Kuna kõige keerulisem etapp (Ptuj-Zagreb) oli õnnestunud tänu inimestega suhtlemisele ülivalutult läbida, siis ülejäänu tundus juba puhanud peaga väga lihtne ja talutav olevat. Marssisin siis rongijaama ja ronisin rongile, jalad said selle käigus jälle läbimärjaks, ilmselt üritan Osijekis üle jäävat aega (sinna jõuan ca pool kaksteist, lennuk läheb ca neli) kasutada mingite botaste hankimiseks ja viskan sandaalid minema. Kahju...

Osijeki lennujaam

Nagu plaanis oligi, võtsin Osijekis jalad selga ja jalutasin sinna suunas, kus ma arvasin kesklinn olevat. Õigemini oli mul tegelikult ükskõik, kas seal kesklinn on või ei, aga ma nägin rongiga mööda sõites suurt Interspari silti, mis ei saanud rongijaamast väga kaugel olla. Kui rongi pealt maha sain, tundsin suurt kergendust, et kuigi tänavad on niisked, ei ole suuri loike maas ja vähemalt ei saja mingit saasta kaela. Selgus et see kergendus oli ennatlik - selleks ajaks kui poodi jõudsin oli vihmasadu juba täies hoos. Jalutasin siis kaubanduskeskuses mingisse suvalisse spordipoodi ja ostsin endale kuivad ketsid ja sokid, vanad sandaalid jätsin neile mälestuseks prügikasti, sokid otsustasin siiski kaasa võtta. Edasi passisin kuni vihm vaibub ja tulin tagasi bussijaama ning sõitsin kutsikaga lennujaama - ei midagi huvitavat, kui välja jätta see, et Horvaatia passikontroll suutis mu passis skännitava lehekülje ära käkerdada (voltis tal nurga kahekorra kogemata kombel).

Ryanairi Boeing

laisk inimene nagu ma olen, otsustasin, et lennuki peale jooksmisega pole kiiret (hilisem tulek annab koha vahekäigu kõrval ja mida ma neid pilvi sealt väiksest illuminaatorist ikka vahin), seega olin üks viimaseid, kes lennuki peale jõudis. Võtsin koha sisse paari kõrval, mille moodustasid isa väikese lapsega. Laps - nagu väiksed lapsed ikka - oli suht tüütu ja ähmis, alguses nuias jupp aega, et ei taha turvavööd kinni panna (inglise keeles, sestap ma sain aru), siis hakkas pissile tahtma. Isa vabandas viisakalt, lasin ta läbi ja peagi oli tagasi. Viie minuti pärast sama häda - isa jälle vabandas, lasin ta jälle läbi ja kümne minuti pärast toimus täpselt sama manööverdus - kusjuures kõik täiesti tulutult, kuna väidetavalt ei olevat laps seal midagi teinud. Papal oli päris plass olla, aga ma lohutasin teda, et võrreldes mu senise retkega on paar korda püsti tõusta tõeline käkitegu. Hakkasime siis juttu ajama, selgus, et tegu on mingi Osijeki kohaliku tüübiga, kes on Iirimaale kolinud ja käis vahepeal kodus vanavanematele nägu ja last näitamas. Laps kusjuures olevat ainult kaheaastane, mu meelest selle kohta ikka superjutukas ja huvitaval kombel olid nad juba nii väiksele elajale kõrvarõngad kõrva toppinud. No aru ma ei või... Otsustasin endale sünnipäeva puhul lennukis ühe džinn-tooniku lubada ja lobisesime tüübiga edasi. Varsti hakkas lapel jälle samasugune triangel pihta, et nad pidid kolm korda peldiku vahet saalima, ilma et seal mingit käegakatsutavat tulemust oleks olnud. Papa jälle vabandas ette ja taha, aga ma leidsin, et sellest pole midagi. Tahtsin talle mainida, et kui tahab, siis hankigu mulle veel üks džinn-toonik ja oleme tasa, aga viisakusest jätsin selle tegemata. Selgus, et tegu on mõtetelugejaga - mingi hetk tuli stjuardess minu juurde ja andis mulle veel ühe džinn-tooniku ja ütles, et mu naaber oli selle mulle hankinud. Ja siis ässitas too oma last mulle "Happy Birthday to You! laulma - laps küll puikles vastu, aga lõpuks midagi ikka ümises. Siit moraal - inimestega võib ikka juttu ajada, kunagi ei tea, kes sulle napsu välja teeb.

Frankfurt - Luxembourg buss

Lend varanes ligi pool tundi ja kõigile, kes hoolega püsti kargasid, tegi see sellise tünga, et nad pidid päris jupp aega seisma, kuna lennujaam ei olnud meie vastuvõtmiseks valmis. Vaatasin, et kell on nii vähe, et ma võin üritada mängu panna oma kaheldamatu sarmi ja kaheldava prantsuse keele oskuse ja proovida "eelmisele" Luxembourgi bussile jõuda, isegi arvestades, et ligi kümme minutit meid maha ei lastud. Kahjuks aga läks passisabas hirmus kaua aega, nii et ma ikkagi tollele bussile ei jõudnud vaid pidin tunnikese lennujaamas parajaks tegema. Parasjagu tegi seal mingi suur lind lennuharjutusi - tundus nagu oleks mingi öökull natuke omadega segi läinud - laternaposti otsa ja maha tagasi. Uni on, üritan nats magada. (Järgmise hommiku täiendus: õnnestus)

2010-09-24T14:26:00.001-07:00

Eilne päev lõppeski vägeva banketiga nagu avatseremooniagi puhul. Oli palju mitmesugust ja väga head söögikraami ning jagati kätte auhinnad. Medaleid kahjuks ei olnud, anti võistkonna peale üks plaadike, kuhu oli koht peale kirjutatud - huvitav kas nad arvavad, et me peaksime selle neljaks saagima? Jagasime lauda leedukatega, kellega me just olime pronksimatšist tulnud, see ei tulnud mitte korraldajate poolt määratult vaid omast vabast tahtest ja leidsime, et peaks tegema uue Balti riikide kaardi, kus Läti asemel on tühi koht - need panid kohe peale väljakukkumist minema ja ei jäänud isegi lohutusturniiri kaasa mängima (selle võitis Luxembourg). Õhtu edenedes tellis Vytas Vainikonis baarist suure pudeli viina, mis siis tühjendamisele läks. Kui Sven pudelit nägi, siis sügas ta kukalt ja leidis, et see ilmselt läks väga kalliks lõbuks, sest poes maksvat see ca 1000 krooni ja baaris on ju teadagi juurdehindlus. Selle peale ma üritasin ära piiluda, kui neiu Vytasele arvet tõi ja tuvastasin, et kui mu silmanägemine alt ei vedanud, oli see 170 eurot. Aga viin oli üsna hea, isegi kui teda ohtra veiniga segiläbi tarvitatud sai, siis järgmisel hommikul mingeid halbu järelmeid ei tekkinud. Vahepeal tundsin end suure staarina, kui käisin korra korraldajalt midagi küsimas (vist oli järgmise päeva programm) ja kui läksin tagasi oma kohale istuma, siis irdus sealt lauast EBLi president Yves Aubry, et tulla minu juurde ja lihtsalt paar sõna smalltalki ajada. Väga lahe...

Täna hommikul oli meie ainuke vaba päev ja kasutasime seda Leoga selleks, et linna peal väike tuur teha ja siis kohalikku lossi külastada. Lossis olid päris lahedad näitused - relvanäitus, kohalike lossi valitsejate näitus, karnevalimaskide näitus (kohalik rahvas armastab end kõige rohkem lambaks maskeerida ma ütleks), muusikariistade näitus ja igasugused imelike maalide näitused. Loss ise oli ka paras vägev jurakas, kõigepealt tuli üles mäkke ronida, et sinna jõuda ja seal sees andis ka jupp aega ringi tiirutada. Pärast proovisin kohaliku poe tšebureki ära (õigemini bureki) - tuleb tunnistada, et see oli väga vinge kõhutäide, lihaga nad ei koonerdanud.

Õhtul oli IMP-paarikas, mille algus venis lõbusasti umbes kolmveerand tundi - kuskil kiirteel oli ummik olnud ja seetõttu ei jõudnud inimesed pärale. Algas kah tüütult - esimeses voorus olid vastas Sven ja Vasja ning teine voor oli vaba - nagu me selleks Sloveeniasse tulime. Edasi kulges asi nii ja naa - mängisime päris hästi, aga lepingud ei tahtnud kuidagi välja tulla (mis agressiivse pakkumise juures ei ole mitte hea). Ühes jaotuses saime huvitaval kombel tünga - vastane avas 1 risti, teine alertis ja seletas, et "5 card major, 4 diamonds". Küsisin imestunult üle ja sain sama seletuse. Lõpuks muidugi selgus, et tal oli ikkagi risti ja teine oli oma seletamisega tahtnud öelda, et risti võib olla duubel - ei mina ega Leo sellest küll aru ei saanud (elu sees pole sellist seletust kuulnud).

2010-09-23T10:36:00.001-07:00

Täna olid siis Ptuj's väikeriikide EMi playoffid. Poolfinaalis kohtusime Slovakkiaga, kellega oli tihe andmine, mis lõppes peale 24 jagu viigiga (nii et praktiliselt kõik oleksid võinud võidu koju tuua). Tuli kolm lisajagu, millest esimesega ma otsustasin kohe matši Slovakkia kasuks: läksin vastaste 4 pada peale võrdses tsoonis 5 ärtuga tõkkesse ja lõpetasin 1100 all. Piinlik on see, et kuigi ma tegin lolli pakkumise, oleksin saanud asja ka tunduvalt päästa - kui me panen 1 ärtu avanud käest 4 pada peale 4NT, siis vast partner saab aru, et mul on 5-4-4 jagu ja valib 5 ruutut, kus meil on 5-4 klapp ja ma arvan, et seal õnnestub pääseda 300ga... Nojah, see selleks, ega enesetunne just parim ei olnud. Pronksimatšis Leedu vastu suutsin ka neljas esimeses jaos kaks suuremat sorti käkki kokku keerata ja laua taga teadsid juba kõik, et me olime sel hetkel 25 IMPi maas. Tegelikult olime me neist kahest jaost kaotanud 30 IMPi ja kuigi mu kehva mängu ei vabanda miski, siis vähemalt selles suhtes sain amnestiat, et kui ma ka oleks normaalselt kaarte käes hoidnud, oleksime neist ikkagi 20 kaotanud. Edasi suutsime end siiski kokku võtta ja 12-jaotuselise poolaja lõpuks oli defitsiit kahanenud kolmele punktile. Teises poolajas pöörasime selle juba napiks võiduks ja kokkuvõttes laekus pronks - eelmise korraga võrreldes samm edasi. Kuigi tuleb tunnistada, et see oli väike pettumus (lõppeks kaotasime me ju poolfinaali lisajao järel ja alagrupis peksime kõiki nagu ise tahtsime), tuleb rahul olla sellega, mis kaardijumal ette veeretas ja ise paremini mängida. Õhtul siis ees bankett ja auhindade jagamine, ehk antakse midagi head süüa.

2010-09-22T11:31:00.001-07:00

Elu on rutiini sisse vajunud - midagi uut ja huvitavat nagu polegi kirjutada. Sellist tsirkust nagu bridžilaua taga toimub pole veel nähtud - võitsime oma alagrupi ära 170 punktiga 175 võimalikust, viimases voorus pääses Läti 10:20 kaotusega, sinna need viis punkti läksidki. Kõik muu on nagu varemgi - ilm ilus, süüa antakse ja eluga võib rahul olla.
Läti vastu toimus kõige kurioossem pakkumisjärgnevus turniiril:

olin teisel käel (kõik kallis) lehega:
♠ETxxx
♥KE9xxx
♦-
♣Tx

ja ei tahtnud sellega üht pada avada. Samuti ei tahtnud ma avada kahte ärtut (5+ ärtu ja 4+ teine mast, võib olla ka pada). Siis hakkaski nalja saama:

Rubenis__mina__Matisons__Leo
p________p____1NT_____DBL
RDBL____2♣____p_______p
3♦_______3♥____p_______p
3♠_______p_____4♦______p
p________4♥____p. . .

1NT oli 14-16, DBL oli DONT, näidates ühemastilehte ja minu 2 ristit PVP. Edasi käis kõik natuke ebamäärast rida pida (ma ise arvasin juba, et Matisons oli kolmandalt käelt blufiga turgu tulnud) ja mu nelja ärtu peale Rubenis vangutas pead ja kirus ja lõpuks leidis vist, et ju ma siis tean, mida ma teen. Väikse kaitsevea (tempokaotus) läbi tuli leping väljagi, teises toas jäeti ka minu lehega avamata ja Vasja - Sven pakkusid ühepoolselt 1NT - 3NT. 6 ärtut on pealt küll võtta, aga kui neid ei võetud, tuli lõpuks pseudosunniga 12 tihi. 690 + 620 seega.

Enne Leedu matši tuli leedukate kapten meie juurde ja lõõpis, et kui me juba kõiki kavatseme 25-ga kloppida, siis paneme parem kohe 25:5 kirja ja läheme õlut jooma. Pärast selgus, et see oleks hea mõte olnud, matš lõppeski 25:5, aga leedukad said ühe ajatrahvi, nii et...

Homme ootab poolfinaal Slovakkiaga ja siis kas finaal või pronksimatš Horvaatia või Leeduga

2010-09-21T10:40:00.001-07:00

21. september Ptuj

Nüüd on olukord kujunenud selliseks, et elame kõik neljakesi samas apartmendis - ruumi on õnneks lahedalt ja tegelikult ongi turniiridel seltsis segasem. Eile oli avatseremoonia ja bankett väikeste näksidega. Näkse oli nii palju, et juhtus selline asi, mida tavapäraselt ei kohta - neid jäi üle! Kusjuures tegu ei olnud mitte kehva kraamiga - kõik, nii soolane kui magus, oli väga suurepärane, mu isiklikuks lemmikuks kujunesid mingid kõrsikud, mille ühe otsa ümber oli peekon keeratud. Loositi ka alagrupid - 16 tiimi kahte gruppi, mis mängivad omavahel läbi (12-jaotuselised matšid), kummastki saab kaks poolfinaali. Eelmine korra neli parimat väikeriiki - Leedu - Monaco - Valgevene - Eesti paigutati eri gruppidesse laiali (1. ja 4. ühes ning 2. ja 3. teises) ja ülejäänud täideti loosiga. Meie gruppi tuli asistest vastastest veel Läti, nii et praktiliselt kindel on, et kaks edasipääsukohta tulevad Baltikumi. Ülejäänud on Sloveenia, Albaania, Malta, Montenegro ja Küpros. Täna olid kolm vooru ja me jätkame täispunktidega - Sloveenia sai nulli, Albaania neli ja Malta kolm punkti. Homme on siis oluline päev mängujärjekord on Montenegro-Leedu-Küpros-Läti.

Muidu käisin linna peal jalutamas - väga lahe väike linnake on, mulle väga meeldib, kunagi võib võib-olla niisamagi tagasi turistitama tulla. Ainult Drava jõgi on selline inetu mudakarva. Kliima on hea (öösiti tõmbab viluks, aga päeval on üle 20 kraadi), vihma ei saja. Huvitaval kombel tundub, et siin lähedal on mingi lennubaas - kui käisin poes, siis nägin korraga taevas seitset lennukisaba pluss ühte propelleritega asja lähemal tuuritamas. Peagi oli sabade arv kasvanud üheksale ja propellerlennuk asendunud helikopteriga.

2010-09-20T04:54:00.001-07:00

20. september Ptuj Termid

Kui välja jätta väsitavus, kulges kogu reis suhteliselt hästi. Loomulikult väljus öörong viis minutit peale keskööd, mitte viisteist, aga õnneks olin ma kindlustuse mõttes juba keskööks ennast kohale venitanud. Üritasin seal ka magada, aga see väga hästi välja ei kukkunud. Kuigi seal oli kolm istet kõrvuti, mille peale end rahus pikali sai visata (nad olid selleks disainitudki - üsna tasased), ei mahtunud ma sinna hästi laiuti ära. Kuidagi ikka õnnestus selline olek saavutada, et natuke ikka tukutud sai. Kella viieks olime Zagrebi rongijaamas kus tulid järjekordsed 2,5 tundi aega parajaks teha, kuni läks rong Maribori. Vahepeal sain taas teravate elamuste osaliseks - nimelt oma asju ümber ladudes ei õnnestunud mul kuidagi piletit leida, kuigi ma oma mälu järgi olin selle kindlalt raamatu vahele toppinud, ei aidanud isegi raamatu seljast kinni hoidmine ja raputamine, samuti ei olnud seda ka mitte kuskil mujal. Olin juba mõttes leppinud sellega, et 125 kunat on vastu taevast läinud (ca 270 krooni), aga siis hakkasin asju süsteemselt läbi kammima. Loomulikult oligi pilet endiselt raamatu vahel, aga ta oli nii õhukese paberi peal, et lihtsalt oli end lehtede vahele kinni kiilunud. Maribori rong sõitis ka oma neli tundi - kuigi distants oli väike, oli see pikitud igasuguste peatustega ja õnnestus ka seal natuke uneleda. Mariboris jalutasin kohe rongijaama infosse ja selgus, et Ptuj'sse läheb rong juba veerand tunni pärast - see oli väike ja väga mõnusate pehmete istmetega. Loomulikult tegi ka see mingi vinge tiiru ja jõudis kohale alles tunni aja pärast, siis tuli ainult veel hotell üles leida. Selgus, et kohalikke teejuhte ei tasu üleliia usaldada, aga vähemalt näidati mulle üldjoontes õige suund kätte ja väikese tuuritamise tagajärjel olingi õiges kohas platsis. Hotelli receptionis ei suudetud meie bronni mitte kuidagi üles leida, siis selgus, et seal on hotellitoad ja apartmendid eri süsteemide peale ja ma pidin veel ka teise receptioni läbi käima. Seal läks libedalt ja praegu vedelengi oma apartmenditoas, muidu on mõnus tuba, aga meile on millegipärast ainult üks double bed eraldatud. No vähemalt tekid on eraldi (kunagi Inglismaal oli meil vist kahe peale ka üks tekk, mis tõsi küll oli päris suur). Eks lähen küsin, kas seda asja muuta saaks (voodi värki, kui voodi jääb samaks, siis eraldi tekid võiks ikkagi ju jääda). Kuulu järgi pidi hotelli fuajees ka wifi vabalt saadaval olema, nii et ehk pääsen millalgi netti.

tundub, et mõlemad operatsioonid läksid korda - wifi on olemas ja apartment vahetatud (lisaks voodite arvu kasvule muutus see ka oluliselt suuremaks). Lahe.

2010-09-19T11:21:00.000-07:00

19. september - pühapäev - Frankfurti lennujaam. Otsustasin lennujaamas aja parajaks tegemiseks reisipäeviku pidamist alustada - tundub, et selle tripi peal hakkab palju nalja saama.

Alustasin siis oma avastusretke Ptuj linnakese leidmiseks Sloveenias. Kuna Luxembourgi lennujaama kaudu liikumine oleks olnud üsna kulukas lõbu (odavlennukid seal ei käi ja valida oleks umbes Luxairi, Lufthansa ja Swissairi vahel, kombineeriti mu marsruut selline, et navigeerun kõigepealt Luxembourgist Frankfurt-Hahni lennuvälja, sealt lendan Horvaatiasse Osijekki ja sealt üritan kuidagi end Sloveeniasse organiseerida. Frankfurt-Hahni lennuväli on mingi vana USA õhujõudude baasist ülesvuntsitud süsteem, mis asub Frankfurtist tegelikult umbes 120 km eemal (Luxembourgist nt. ainult umbes sadakond kilomeetrit). Õnneks on Luxist sinna jõudmine tehtud suht mugavaks - umbes tunni-poolteise tagant käivad bussid Luxi rongijaamast (millest me elame vähem kui kümne minuti lonkimisteekonna kaugusel) otse sinna. Olles selle info välja selgitanud, mõtlesin asja lähemalt uurida ja tegin reedel kindlaks, et oma aruga ettevalmistamatult kohale minnes oleksin ma bussist igatahes maha jäänud. Nimelt on raudteejaama juures kaks komplekti platvorme (quai) - ühed linnaliinide ja teised linnast väljuvate jaoks ja kuna linnast väljuvate liinide esimene kai oli väga osavalt kaugele ära peidetud, siis passisin ma selle vale esimese kai juures. Õnneks ma nägin vastavate kirjadega bussi mööda sõitmas ja tegin loogilise järelduse, et midagi on jamasti ning peab olema mingi muu koht, kust bussid stardivad. Tulin siis vahepeal koju ja tunni aja pärast läksin uuesti luurele (olles vahepeal oma vaatlusandmeid täiendanud Maarja netiluure andmetega, mis minu vaatlusi kinnitasid). Selle manööverdamise tagajärjel õnnestus vähemalt minekupäeval õige transferikoht üles leida.

Edasi hakkasin siis vaatama ülejäänud marsruuti, et kuidas võiks saada Osijekist Ptuj'sse. No ei leidnud midagi mõistlikku, aga võtsin siis töövariandiks, et lähen Osijekis rongijaama ja uurin seal lähemalt (Rummel väitis, et mingid rongid käivad küll), et kas saab Ptuj'sse või mõnda lähedasse kohta (nt. Maribor). Vahepeal google mapsiga konsulteerides selgus taas halb uudis - Osijek ei ole mitte selle koha peal kus ma arvasin teda olevat (selle koha peal on Varaždin), vaid hoopis mitusada kilomeetrit eemal ida suunas, praktiliselt Serbias väljas. Nii et kohale navigeerimine saab lõbus olema.

Õnneks on mul aega rohkem kui ma arvasin (ülejäänud kamp tuleb alles esmaspäeva õhtul Ljubljanasse) ja kui ma niikuinii pean aega surnuks lööma, siis ilmselt ei teki mul erilisi raskusi navigeeruda näiteks Varaždini (mis on lähedal), Zagrebisse (mis jääb peaaegu tee peale) või Ljubljanasse (mis teeb küll ringi) ja vaadata, mis tekkima hakkab. Ja Maribori kuskilt midagi ikka viib (see pidi aga Ptuj-st kõigest ca 30 km eemal olema). Vaadates Frankfurti Ryanairi kaarti tekkis igatahes küll tahtmine vanduda, et kas siis mingit Klagenfurti lendavat lennukit ei olnud olemas (see asub Austrias, üsna Sloveenia pirii lähedal) - seal oli Klagenfurt sihtkohana igatahes ära mainitud küll.

Teine lõbus küsimus on, et kuidas ma pean Ptuj's õige koha üles leidma (ma tuvastasin, et ega mul pole ka õrna aimugi, kuskohas ma seal enda pambud maha visata peaks saama), aga tuvastasin, et asukohaks on vist Grand Primus Hotel ja lõppeks võin ma kohale navigeeruda ja siis ülejäänud nägudele traati tõmmata, Sven ja Vasja on kindlasti nii vanad kindlustajad, et küllap nad on kõik juba välja uurinud. Eks sellega tegelen siis, kui kohale olen jõudnud, milleks ennast esialgu üleliia närvi ajada.

19. september Osijek Pub Amsterdam:

Jõudsin Osijeki raudteejaama/bussijaamani ilma eriliste probleemideta, aga nagu ma sisimas kahtlustasingi, siis edaspidi enam nii libedalt ei lähe. Esiteks selgus, et mingit otseühendust Sloveeniaga ei ole (seda ma arvasingi), aga samuti ei ole otseühendust Varaždiniga. Bussid olevat üldse "out", nagu ütles mulle näitsik bussijaama infolauast, seega jalutasin rongijaama (õnneks nad asuvad kõrvuti) ja seal sain teada, et juba Varaždini saamiseks oleks vaja teha kaks ümberistumist. Seega tundus mulle, et parimaks variandiks edasi orienteerumiseks on sõita öörongiga Zagrebi (see lahendab ka probleemi, et kus ma oma öö peaksin veetma) ja kütan sealt mingi rongiga suvalise Sloveenia punkti suunas edasi. Loomulikult on mul vaja umbes seitse tundi aega parajaks teha ja selleks jalutasin natuke raudteejaamast kaugemale mingisse suvalisse pubi. Võtsin siis ette Osijeki õlle (suht isikupäratu eurolaager, aga juua kõlbab küll) ja istusin ekraani taha maha - ekraani peal näidatakse erinevat sporti, alguses oli Moto GP, seejärel näidati mingit jalgpalli ringvaadet ja nüüd tuleb jäähokimäng suvalise Horvaatia ja suvalise Ungari klubi vahel - ei ole just päris NHLi tase. Vähemalt muusikavalik on siin suurepärane, nii et ma arvan, et ma üritangi oma vaba aja siin surnuks lüüa, loodetavasti ma ikka bussi peale jõuan. Osijek ise tundub mulle esmapilgul üsna mõttetu kohana, aga võib-olla on see tingitud valitsevast tatisest ilmast - sisetunde järgi umbes 17 kraadi sooja ja selline "sajab-ei saja" olukord. Netti siin vist ei õnnestu kuidagi saada, igatahes mööda seda tänavat jalutades ei suutnud ma kuskilt leida silti "wi-fi café" ja pubis istudes ei püüa läpakas isegi ühtegi parooli all olevat wifi leviala kinni. Baaridaamiga lorades selgitasin välja vähemalt õige ajavööndi - CET, mitte Ida-Euroopa aeg. Too tundis huvi, et kust ma pärit olen, näitasin valmiskirjutatud teksti ja lasin ära arvata - ei arvanud (pakkus Saksamaad). Huvitaval kombel ma ju muidugi tehniliselt võttes tulen Saksamaalt - see tuletas mulle meelde, kui me 2004 kevadel tulime Iisraelist ja tegime Prahas pubituuri ja kõrvallauale mälumängu orgunnisime, et kust me pärit oleme. Eestit ei pakkunud keegi, aga ergutuspreemia sai see neiu, kes arvas, et me Iisraelist tuleme. Vähemalt leidsin ma inimese, kellega lobisedes aega surnuks lüüa, kuna tal ei olnud eriti tihedat töögraafikut, tundus ta isegi päris rõõmsana selle variandi üle. Nimeks väitis olevat Ines, 22 aastat vana ja valmistub minema ülikooli juurat õppima - arvas, et peaks selleks valmistuma (Horvaatias algab hooaeg samuti oktoobris nagu Saksamaalgi), aga ta väga ei viitsi. Väga tuttav tundub. Vähemalt tundub tütarlapsel muusikamaitse õige koha peal olema - ta väitis, et playlist on tema koostatud.
cat stevens, aerosmith, doors, guns n'roses, rem, animals

Igatahes tulevad taas meelde igasugused juunioriaja seiklused, kus sai mindud nagu jumal juhatas ja suvalises suunas - aga see-eest alati õigesse kohta välja jõudes. Näis kas seekord ka nii hästi jopastab.

Oh üllatust - mingi wifi levi tekkis sisse, kasutan siis juhust, et oma postitus tööle panna! :)

2010-09-18T08:02:00.000-07:00

Käisime eile Auchani supermarketit puistamas - see on ikka üks tõeliselt rõvedalt suur pood - ja hankisime hunniku toidukraami. Kõigist oma pingutustest hoolimata ei õnnestunud aga kuidagi Mort Subite'i õlut leida - seal oli küll umbes paarsada erinevat õllemarki Lapin Kultast alustades ja Sagresiga lõpetades, aga just see, mida meile vaja oli, oli puudu. Mul hakkab juba tõsine mure tekkima... Õnneks tänasel brantšil Maarja kolleegid väitsid, et nad on seda näinud mingis muus supermarketis, nii et ta vähemalt on olemas.

Homme Sloveeniasse (Horvaatia kaudu) - olemine on selline, et krt, eriti ei viitsi...

2010-09-16T02:58:00.000-07:00

Ma ei saa aru, mis pull nende eurosentidega on. Teoreetiliselt võiks poeskäik lõppeda saja erineva sentide hulgaga eurode järel, aga miskipärast see ei ole nii: nii vähe kui ma poes olen käinud, on arve kolmel korral lõppenud N eurot ja üks sent! Veel enam, korra ma olen seda näinud ka Maarjal ja korra ühel kundel, kes tuli täpselt minu järel! Arusaamatu müstika, ma ütlen!

Eile katsetasin oma kätt chili con carnega - esialgu tundus, et asi on väga vedel, aga tänaseks on juba tahkeks tõmbunud (ja maha jahtudes on maitse ka nagu vürtsikamaks läinud). Tundub, et võib teinegi kord poti ligi hiilida

2010-09-13T04:49:00.000-07:00

Nädalavahetusel oli ilm suurepärane ja kuna lõbustuspark pidi viimast nädalat linnas olema, sättisime Maarjaga laupäeval sammud sinna suunas. Selgus aga tõsiasi, et lõbustusparknikudki tahavad ilmselt puhata ja nad olid selle nädalavahetuseks kinni pannud (uskumatu lugu, ilmselt nad siis eeldavad, et inimesed käivad seal nädala sees) - kui meie sinna jõudsime, siis parasjagu pakiti igal pool lavasid kinni. No tore on, läksime poodi ja tegime hoopis väikese pikniku pargis muru peal. Huvitaval kombel ei ole ma suutnud siit linnast enam Mort Subite'i õlut leida, tea kas nad on selle turustamise ära lõpetanud...

Hommikul võtsin jälle kõnnituuri ette, seekord läksin vaksalini ja sealt edasi mööda linnaserva. Kilometraaž oli ilmselt natuke suurem (ei viitsi kaarti juurde panna), aga marsruut oluliselt lihtsam - üles-alla ronimist praktiliselt ei olnudki. Vaksali ümbrus oli täis igasugu ärisid ja kerjuseid (vahepeal tundus, et iga posti ääres istub mõni õnnetu ja laiutab käsi), sealt keerasin natuke tagasi ja jalutasin mööda linnaserva kuni sattusin mingisse imelikku elamurajooni (standard oli mingid kolme-neljakorruselised kivimajad), kus praktiliselt ei olnud hingelistki. Kui ma tagasi pöörasin, siis tuvastasin, et Luxembourgis on ikka väga veidraid tänavanimesid: kui ma saan aru, et esindatud on vinged USA presidendid ja kindralid ning igasugused rahvusvahelised vaimuhiiglased (Dante, Hugo, Goethe), siis mis kuradi pärast on keset linna Braganza tänav? Braganza dünastia valitses nimelt Portugalis 1640 - 1910 ja vähemalt Wikipediast ma mingit otsest seost Luxembourgiga ei suutnud tuvastada. Ega ma vist poleks seda tähele pannudki, kui seda dünastiat poleks Eesti mälumängu meistrikail küsitud ja tookord me vastasime sellele igatahes valesti (vist läks kirja Aviz, mis oli dünastiaks enne Braganzasid)

2010-09-10T13:44:00.000-07:00

Väsinud, aga õnnelik: käisin just esimest korda linna peal jõlkumas - teekonna panin kaardilegi:

Alustasin kaardil X-ga märgitud kohast (me elame seal, Rue du Fort Wallise ja Boulevard d'Avranches'i nurgal) ja otsustasin, et võiks proovida äärelinna poole jalutada. Hea lai kõnnitee ja allamäge minek - mis nii viga astuda. Tundus, et tegu on sellise toreda väikekodanliku linnaosaga - ilusad hoolitsetud majad ja vähe elumärke. Jalutasin siis mööda Kindral Pattoni bulvarit (Luxembourgis on väga palju kohanimesid rahvusvaheliste suurkujude nimedega - omad tänavad on ka näiteks FDRil ja JFK-l)üha allamäge ja majad kadusid ning ilmnesid kaljud ja mets. Sellest tegin järelduse, et varem või hiljem peaks ikkagi linna poole vasakule keerama, ainuke häda oli selles, et keeramiskohta väga lähedalt võtta ei olnud.

Lõpuks jõudsin mingi paisuni Alsette'i jõe ääres, kust keeras tee vasakule (Rue du Fort Dumoulin) - selle võtsingi. Üsna kohe selgus, et alguses allamäge tulemine võis osutuda veaks - edasine tee läks vääääga jõhkralt ülesmäge (see seletab ka selle, miks tänav nii käänuline on - otsetee oleks suht püstloodis). Rajoon oli jälle vega kena, huvitaval kombel oli rentsel keset tänavat. Poole mäe peal jõudis mulle järgi mingi jalgratturite treeninggrupp, kes pressisid keel vesti peal sealt mäest üles - sugugi mitte väga palju kiiremini kui mina jala (natuke siiski). Jalutasin muudkui edasi, mööda mingist staadionist (silt ütles midagi stiilis "rahvuslik spordiinstituut") ja jõudsin Rue de Treves'ni. Võitev idee tundus olevat tagasi kesklinna poole keerata - ja tee keeras samuti allamäkke, nii et mul tekkis juba hirm uue vinge tõusu suhtes - igatahes kõrvalolevast orust oli näha, et langusruumi on mul veel küllaga.

Mingi hetk jõudsin kohani, kus nad keskaegseid müüre taastavad ja mul tundus, et võiks vast vasakule keerata ja suht otse koju tagasi jõuda, aga teisest küljest oli vaim veel suht värske ja otsustasin veel veidike linna avastada. Seega tegin teravnurkse pöörde Rue de la Tour Jacob'i peale (seda Jaakobi Torni nad ka remontisid) ja jalutasin mööda Alsette'i kallast edasi.

Kaldapealne oli taas väga kena ja ilusti välja ehitatud, kahjuks ei tahtnud jõgi eriti koopereerida ja oli suht veevaene, pardid tundusid üsna mudas paterdavat. Seal oli ilmselt vaba aja veetmiseks mõeldud rajoon, kuna söögikoht oli söögikohas kinni. Viie järjestikuse maja seas oli näiteks inglise, šoti ja iiri pubi - huvitav, kas neil mingit reaalset vahet ka on?

Sealt tundus, et jalutamisest hakkab juba aitama kah (hämaraks tõmbas) ja pöörasin taas otsa kesklinna poole (Montee de Clausen) ning hakkasin astuma - ikka natuke allamäge ja siis üles tagasi. Õnneks oli see suhteliselt leebe ja lauge tõus (eriti selle Dumoulin'i tänavaga võrreldes) ning mingi hetk leidsin end Bocki kasemattide juurest (ehk siis tuldud teed pidi tagasi, aga mööda jõe teist kallast). Edasi oli juba lihtne - jalutasin mööda "jõekallast" (tegelikult üsna mitmekümne meetri kõrgusel) ja imetlesin vaadet (õhtuhämaruses Luxembourg on päris ilus) kuni mingi hetk sai tänav otsa - edasi tee ei viinud ja külgede peal olid majad!

Astusin siis mingist uksest sisse ja sattusin parkimismajja, kust mul kuidagi ei õnnestunud väljapääsusilti leida. Mõtlesin juba, et peaks väljuma koos autodega, aga siis taipasin vaadata maha - sinna oli kollaste triipudega jalakäijate rada maha märgitud. Mis seals' ikka, mööda seda edasi, paar korrust üles ja leidsingi end kodust teisel pool silda. Kokku võttis see rännak mul aega üsna täpselt tunni...

2010-09-09T12:26:00.000-07:00

Vahepeal leidsin Eesti bridžist ühe järjekorralise pornograafia ilmingu. Panin selle üles ka bridžiliidu foorumisse, aga kuna seda niikuinii keegi ei loe, siis riputan selle ka siia üles. Igatahes mulle isiklikult ei tundu see kaugeltki mitte õige asjana:

Sattusin vaatama Viljandi Paadimehe GP-turniiri tulemusi ja tuvastasin, et maksipaarikal olid esimese otsa numbrid suhteliselt järjest - asja lähemalt uurides leidsingi, et kaheksast saalis viibinud suurmeistrist (üheksast, kui Alfejeva ka sisse lugeda) olid koguni seitse (!) loositud ühte nelikusse (rohkem oli füüsiliselt võimatu, sest saalis oli vaid kolm kahest suurmeistrist koosnevat paari)!

See tähendas, et paarid Rummel-Kalma, Oja-Triškin, Jullis-Kõivupuu ja Maripuu-Antonkov turniiri jooksul omavahel kohtuda ei saanud.
Kuna turniiril osales kõigest 29 paari ja neist 24-ga mängiti läbi, siis nende paaride puhul tähendas see seda, et ülejäänud 28-st paarist tõmmati nende jaoks maha kolm potentsiaalselt ebasobivaimat vastast (väikesed vabandused mõnede saalis olnud paaride suhtes, aga point jääb samaks) ning nad mängisid läbi ülejäänud 25st paarist 24-ga.

Sellega tekkis olukord, et kuigi nimetatud paaridel oli üksteise suhtes täiesti võrdsed tingimused täpselt samade vastaste näol, tekkis neil kõikide ülejäänud paaride suhtes väga suur ja ebaõiglane eelis läbi selle, et nende vastaste seast eemaldati kolm top-paari - ja samuti tekkis eelis sellele paarile, kes ülalnimetatud nelikuga mängima ei pidanud.

Kunagi oli pikk arutelu numbrite loosimise üle GP-turniiridel, mis lõppes sellega, et võeti vastu otsus "asetatud" paaride kohta (milledeks olid minu mälu järgi kahest meistrijärguga mängijast koosnevad või siis suurmeistrit sisaldavad): need jagati võrdselt tubade vahel ära, et kummaski toas ei oleks eelist. Ma arvan, et kui turniirid on üle viidud "nelikute" süsteemi peale, siis tuleks kindlasti ka siin ette võtta samasugune paigutamine, et jagada M-paarid lihtsalt eri nelikute peale laiali. See välistaks sarnase jura kordumise tulevikus.

Igatahes suured lugupidamised Uno Viigand - Rein Haavala ja Pihel Sarv - Indrek Kuuse suunas, kes hoolimata ebaõiglasest loosimisest (ma tahaksin väga loota, et see oli juhuslik asjade kokkusattumine) suutsid sellel turniiril siiski esimesed kaks kohta võtta.

Ahjaa, huvi pärast vaatasin, kes siis oli selleks üksikuks õnnelikuks paariks, kes suurmeistrikarja vältis: selleks osutus paar nr. 30 - Aleksander Ostapenko - Vambola Kase.

2010-09-09T01:32:00.000-07:00

Kuna ma eelmine nädal Tallinnas käies tuvastasin, et sugugi mitte kõik ei tea mu elukoha ajutisest muutusest, siis pean seda postitust alustama teadaandega, et Maarja läks Luksemburgi Euroopa Kohtu juurde Eesti õiguse eksperdiks (ehk ühesõnaga Pihla eelmise aasta koha peale) ja mina läksin temaga kaasa kohalikuks Eesti bridžieksperdiks (ehk siis koduperemeheks, ehk siis Indreku eelmise aasta koha peale). Tulge külla!

Maarja tegi oma muljete vahendamiseks samuti plogi: www.maarjao.blogspot.com. Kuigi ta seal soovitab pigem minu oma lugeda, kuna ma ilmselt kirjutavat rohkem, ei ole ma selles sugugi nii kindel - aga mine tea.

Elukohaks on meil väike ühetoaline korter (ca 35 ruutmeetrit) kesklinna piirkonnas, vannituba on suht suur ja köök - nii veider kui see ka ei kõla - on esikus. Köök näeb üldse välja selline, nagu see poleks eriti mõeldud kasutamiseks - ventilatsiooni ei ole ja pliidi kohal on kapp, mis tähendab, et see kogub niiskust - aga ta on täiesti kasutamiskõlblik. See mulle muidugi sobib, kuna üks mu plaane on õppida kokkama (mulle tegelikult meeldib süüa teha, aga alati on olemas keegi, kes on suuremate kogemustega ja osavam ja seega pole mul erilist stiimulit pongestada). Esialgu olen soojenduseks alustanud asjadega, mille untsuminekušansid on nullilähedased, tundub et elektripliit funkab korralikult. Ahjah, mis puutub praeahju, siis see on ka väga omapärane - ta ei ole mitte pliidi all (seal on vana külmkapp) vaid näeb välja nagu mikrouun ja asub omaette alusel. Muidu on kõige huvitavam asi meie voodi - nimelt on see võimalik seina äärde püsti lükata, misjärel ta näeb välja nagu kapp. See kõlab ruumi kokkuhoiu mõttes suhteliselt praktiliselt, kuid kuna see ei lahenda probleemi, mida teha päevasel ajal voodiriietega (need ei mahu sinna vahele), hoiame me seda pigem lahtises olekus.

Nüüdseks on juba ligi nädal aega kohapeal passitud ja kui välja jätta kaks esimest päeva, siis pole ma praktiliselt kodust välja saanudki - nimelt õnnestus mul mingi tõbi külge haakida, mis avaldas ennast läbi nohu ja uimasuse (võimalik, et sain juba Eestis külma, arvestades kui tatised ilmad eelmise nädala lõpus olid). Kraadiklaasi mul siin õnneks ei ole, nii et palaviku olemasolu ei olnud võimalik tuvastada. Veel halvem on see, et kuna majal tehakse fassaaditöid, on ta üle tõmmatud tellingute ja presendiga (väljaspool on ainult üks suur SEX SHOP'i reklaam - aga poe enda asukohta pole mul hetkel veel õnnestunud tuvastada, esialgu olen piirdunud toidukohtade ja söögipoodide kaardistamisega). Ühesõnaga, igasugune väljavaade puudub, nii et praeguse seisuga oleks ma praktiliselt nagu kappi kolinud. Maakler arvas, et septembri lõpuks peaks asi korda saama, aga ma ei suhtu ta väidetesse erilise usaldusega - lõppeks lubas ta ju ka saata kellegi nädala alguses lukku vahetama, aga vähemalt neljapäevahommikuse seisuga pole midagi juhtunud.

Kuna me käisime juba märtsis Pihlal-Indrekul nädalakese külas, ei ole mul võimalik rääkida ka "esmamuljetest", aga kiire ringkäik linna peal kinnitas seda, mida ma juba niigi teadsin - Luxembourg on üks tore väike linnake, ainult veidi liiga mägise profiiliga, et päris minu maitse järgi olla. Busse liigub siin ilmselt ühe inimese kohta maailmas kõige rohkem - kohati tundub, et nad moodustavad üle poole linnas liikuvate sõidukite arvust - neid on siin nii linnaliine kui linnalähiliine kui rahvusvahelisi (Saksasse või Prantsusmaale, võibolla ka mõnda Belgia kohta, aga neid ma ei tunne kohanimede järgi ära). Kõige lõbusam bussifirma nimi, vähemalt minu jaoks, on Saar-Lux, nii et kui ma ei teaks, et Luks hakkab hoopis Olaviga mängima, teeksin ma järelduse, et ta on hoopis saarlasega kaardid ühte karpi pannud. Aga jah, kui mõelda asja teistpidi, siis ilmselt ei mahuks täispikkuses kohanimed bussi küljele lihtsalt ära, see oleks siis Saarbrücken - Luxembourg.

2010-08-30T07:48:00.000-07:00

Maarja ja ta suguvõsa on otsustanud mind lõplikult surnuks sööta - viimase aja menüü on selline, et paneb tõsiselt kahetsema, et teist kõhtu kuskil varuks pole: ahjukana küüslauguga, purukook, kohupiimakook, lasanje, pubert rabarbrikisselliga jne. Nami!

Pühapäeval käisime Viljandis võistkondlikku turniiri mängimas. See oli küll väike (4 tiimi), aga lõbus (tore oli mängida). Huvitavamad lood olid hoopis hommikul - nimelt pidin ma autoga Peedult kõigepealt Tartusse tulema (kuigi kõigil ülejäänud ekipaaži liikmetel on auto olemas) ja graafikus oli esimesel kohal Luksi ülesnoppimine viis minutit enne poolt üheksat. Kuna lisaks ta autole oli ka ta mobla suhteliselt ebakonditsionaalseks muutunud, jäi jutuks, et ta tuleb lihtsalt tänavale välja. No ja võite ise arvata, keda seal ei olnud. Paari minuti pärast helistasin talle tavatelefonile (jah, selliseid asju on tõepoolest veel olemas! ...ja mina pidin olema umbes üks kolmest inimesest kes selle numbrit üldse teab) - aga tulemust ei miskit, keegi toru ei võtnud. Noh, pole minu asi, hakkasin raamatut lugema kavatsusega kümne minuti pärast uuesti ja põhjalikumalt helistada, kui vahepeal mingeid elumärke ei ilmne. Umbes viie minuti pärast helistas Leo ja küsis, et kas ma olen all. Kui ta autosse jõudis, siis selgus huvitav tõsiasi, et ta oli eelmisel õhtul hankinud mingi varutelefoni ja oma kaardi sinna lükanud. Halb oli aga see, et telefoni kell käis taha ja sel hetkel näitas mitte poolt üheksat, vaid hoopis poolt kuut! Kui ma olin talle lauatelefonile helistanud, olevat see ta küll üles äratanud, aga ta ei jõudnud selleni, kuid kontrollides telefonist kellaaega, tekkis tal mõte, et keegi võib hädas olla ja pani arvuti tööle - äkki on keegi MSNis. Kuna aga arvuti kell näitas hoopis midagi muud kui telefoni oma, suutis ta seejärel kogu pildi kokku koguda. Autos igatahes jäi ta telefon taas esimese tunniga 20 minutit ajast maha, aga seejärel suutis seda vahemaad hoida.

2010-08-28T02:22:00.000-07:00

Kuigi ma arvasin, et minu seos hääletamisega on seoses juhilubade soetamise ja ligihiiliva vanadusega muutunud niiviisi ühepoolseks, et ma korjan hääletajaid üles, siis elu sundis mind selles pildis korrektiive tegema ja ma leidsin end neljapäeva õhtul taas maantee servalt näpp püsti. Süüdi selles oli taas anarhiline bussiliiklus - nimelt selgus, et 12 minutit ei ole bussipeatusse tulemiseks piisav varu - ma olin peatusest paarsada meetrit eemal, kui mingi asi must mööda vuhises. Ja kui ma helistasin nende telefonile, et vähemalt mõnel nägu täis sõimata ja küsida, et kas nad maksavad kinni mu taksosõidu, siis ei võtnud keegi teadagi toru (mitte et ma seda kinnimaksmist väga loodaksin, aga sõimata tahtsin küll kedagi). Mis seal's ikka, hoolimata mu suurest ja karvasest kogust läks ainult ca viis minutit ja kaheksa autot, kui tuli mikrobuss Kõrveküla Kalatööstuse kirjadega ja viis mind Tartusse. Nii et finantsiliselt jäin selle nalja peale 30 krooni plussi ja ajaliselt ei kaotanud ka midagi, väga viis...

2010-08-23T04:17:00.001-07:00

Laupäeval leidis siis aset meie suur lahkumispidu (või siis kohalejäämispidu, kui Maarja peaks millegipärast saama äraütleva vastuse). Kuigi esmapilgul tundus, et ega keegi eriti külla tulla ei viitsi – väga paljudel inimestel oli samaks ajaks planeeritud mingi konkureeriv üritus, tuli kohale siiski ca 25 inimest – st. parasjagu elutoatäis.

Ürituse võib tagantjärgi lugeda igati kordaläinuks: oli hunnik head süüa (ma lihtsalt ei jõua ära kiita kõiki, kes mingi küpsetise kaasa võtsid – igatahes kogu kulinaarne osa oli täielikult keeltallaviiv), palju head mula (väikeste eranditega haakusid kõik hästi seltskonda ja olid heatujulised ning sõbralikud), sai võetud napsi (baarikapp sai tühjaks ja mina lõpetasin viimaste seas poole neljast öösel) ja üldse oli väga tore olla – suisa kahju, et ära peab minema (kui ikka peab), selliste pidude nimel võiks ka siia jääda ja uue peo korraldada.

Nagu ikka korraliku peo puhul, siis jäi ununes siia päris mitmeid asju: kaks dressipluusi, mõned pildid, mõned raamatud, aga eripreemia on ära teeninud Lea, kes lahkus siit kahe erineva kingaga – õnneks see teine oli Maarja oma, nii et kedagi äraminekul halvad üllatused ei tabanud ja Erika, kes ei mäletanud (või ei olnud võimeline enam ütlema), kus ta elab, nii et autojuht pidi mulle helistama ja küsima.

2010-08-17T01:30:00.000-07:00

Nii, kuulutan nüüd plogimise taasavatuks, kuna käpad on piisavalt palju kogunud, et arvutiklaviatuurile selle jaoks vajalikku koordineeritud survet avaldada.

Kõigepealt vana õiend käte konditsiooni kohta: kuigi esialgne info oli, et vasak käsi on ära põrutatud ja paremas on mingi jama, siis tegelikkus oli oluliselt hullem. Kui ma 9 päeva hiljem kordusröntgenisse läksin, selgus, et ka vasakul käel on kodarluu pea murd ja paremas on samast asjast kild lahti. Vasakuga otsustati siis asi sinnapaika jätta ja loota, et ise paraneb, sest kui nädala ajaga ei olnud otsad lahti nihkunud, oli põhjust eeldada, et nii ka jääb ja tõmmati lihtsalt side peale (haiguslukku kirjutati "konservatiivne ravi"). Paremaga saadeti otse edasi operatsioonile, seega veetsin päeva haiglas. Kuna mu hommikusöök oli olnud millalgi ca 8 ja opp ise õhtul peale kaheksat, siis selle ajaga muutusin ma juba üsna näljaseks ja tigedaks. Operatsioonist endast ei mäleta ma midagi (täisnarkoos), aga ju see siis kulges hästi, kuna järgmisel lõunal lasti mind minema ja ma sain otse haiglast Melli-Elina pulma minna (mis oli ka täiesti lahe üritus). Ja nüüdseks on mul siis küünarnukis sees kaks 2mm titaankruvi.

Vahepeal olin Võsu turniiril ja selgus, et vigaste bridžimängijate hulk oli aukartustäratav. Lisaks minu kipskäele oli ka Luksi käsi sidemes (jalgrattakäbar) ja seega tuli mul umbes 60le inimesele seletada, et me ei kakelnud omavahel ja siis omakorda veel seletada, kuidas ma oma käe kipsi sain. Lisaks meile läksid invabridži alla veel ka Parker (jalg kipsis), Aspre (sõrmed), Triškin (side ümber küünarnuki) ja Rummel (oli napilt enne naela jalga astunud). Võib-olla oli neid veel, aga seda ma enam ei mäleta, nii et vabandan nende ees, kes ebaõiglaselt märkimata jäid. Mäng ise oli lahja, õnneks õnnestus Mairiga kolmapäevane paarikas ära võita, nii et miinusesse ei jäänud.

Nädalavahetusel hakkas pihta Inglise jalgpalliliiga, algus oli küll kehv (kõikide mu tüüpide peale löödi kokku täpselt ÜKS värav), aga siiski oluliselt parem kui eelmisel aastal. Löön kaasa umbes kolmes erinevas Fantasy Footballis, aga nende kohta ma võib-olla teen hoopis eraldi plogi. Eelmine aasta pidas Jaanus Mae sarnast asja (küll suhteliselt kaootiliselt ja lõpuks loobus, ilmselt lähtudes tõsiasjast, et tal see ennustamine kõige paremini ei sujunud - ta on mulle eelmise hooaja pealt endiselt 11 õlle ja Luksile 300 raha sees - ja huvi kadus). Kuigi selle teostus oli nadi, siis idee mulle meeldis, eks näis kuidas viitsin asja menetleda...

Kuigi me ei ela linnas, juhtus reedel selline veider asi, et meie juurde tulid teineteisest sõltumatult kaks inimest asüüli - Eve jõudis kohale pool kaksteist õhtul (tema ootasime ära) ja Tihane kuskil pool viis hommikul (tema jaoks jätsime lihtsalt ukse lahti ja ise kerisime magama). Hoolimata sellest, et kumbki ei olnud varem meie pool käinud, ei tekkinud neil kohale navigeerimisega mingeid raskusi, nii et igasugused huvitavad seigad jäid ära. Ma juba vaimusilmas kujutasin ette, kuidas Tihas kogemata kombel midagi segi ajab, keset ööd mõnda valesse ridakaboksi (kus kokkusattumusena on uks lukust lahti jäänud) sisse marsib ja alla elutuppa diivanile magama keerab ning hommikul tekib veider stseen koos üles ärganud pererahvaga. Pühapäeval oli Tihas taas meie pool ja üritasime jagu saada mängust nimega Le Havre.
Karbil oli kirjas prognoos, et mäng kestab umbes tunni mängija kohta (mängitakse 1-5kesi, üks tema hankimise kriteeriume oligi, et seda saaks võimalikult väikse mängijate arvuga mängitud), aga kui me asja kell kuus õhtul lahti pakkisime, siis mängu algseisu ja mehaanika olime enda jaoks selgeks teinud alles ca kaheksaks ja pool kaksteist leidis Tihane, et ta on ikkagi nats liiga väsinud, et see lõpuni mängida. Aga mäng ise oli üsna paeluv ja varem või hiljem saab see taas ette võetud - kasvõi üksi.

2010-07-22T01:26:00.000-07:00

Esmaspäeval juhtus siis selline lugu: komistasin ja kukkusin ning kukkumise pehmendamiseks panin käed ette. Kuna ma kukkusin poolküljetsi, siis lisaks muule ma keerasin end ja käsi ette viies lisandus ka nende kiirus, nii et kui minu trajektoor maapinnaga kohtus, oli matakas ikka päris korralik, põhimõtteliselt oli tunda, kuidas üks küünarnukk raksatas. Peagi valutasid juba mõlemad küünstliigesed täiega ja randmed olid ka ära põrutatud. Lasin end siis traumapunkti toimetada (endiselt ma ei saa aru, mis kurat on sellise süsteemi point, kus inimene peab suurtes valudes ligi tund aega ootama, enne kui jutule võetakse) ja seal topiti mind röntgeni alla. See oli juba väga piinav kogemus iseenesest, sest kätt tuli pildi tegemiseks pöörata. Läksin siis tagasi arstide manu ja seal tuli mul kokku puutuda esimese meditsiinihuumori pärliga:

Arst: "Noh, kumb käsi teil siis hullemas olukorras on?"
Lauri: "Parem."
Arst: "Õige!"

Vasakust käest ei leitud viiteid muule kui põrutusele, aga parema kodarluuga oli mingi jura, ma ei saanudki aru, kas mõra või kild lahti ja saadeti mind kätt kipsi panema (esmakordselt elus).

Kui pärast koju jõudsin, ei tundunud telekast näidatavate "Naljakamate koduvideote" need osad, kus keegi käbara maha pani, enam üldse eriti naljakad. Aga noh, see oli alles algus - kuna mu parem käsi oli kipsis ja vasak oli parem ainult täpselt kipsi puudumise võrra, siis oli suvalise igapäevategevusega tõelisi raskusi. Kõige lihtsam oli lahendada joomisprobleemi - joogianum kaminasimsile ja kõrs sisse, kui janu kallale tuli, siis lonkisin nagu kass oma kausi juurde ja jõin. Nüüd ma saan aru küll, et kõrtest võib vahel ka mingit tolku olla. Leidsin ka teise asja, mille point oli mullu seni ähmaseks jäänud, aga millest mul vigasena kasu tekkis - telefoni kõlar, nii ei pidanud ma seda asja kõrva äärde tõstma hakata (ma ei oleks sellega hakkama saanudki, kui aus olla). Muidu oli kõik aga ilgem piin - toitlustamisega pidi tegelema Maarja (või siis jätma mulle midagi sobivat kohta, kus ma kükitades selle hammastega kätte sain), särgist tuli mind õhtul kääridega välja lõigata (õnneks ei olnud selle pärast suuremat kahju), pikali visates ise püsti ei saanud ja raamat lugemisest või arvuti kasutamiawat võis vaid und näha (lehti keerata või klahve vahetada ma küll ei suutnud). Järgmine päev tuli veel ka palavik ja kuna mulle jagatud voldikus koduse kipsravi kohta oli kirjas, et sellega tuleb arsti poole pöörduda, võttis Maarja kätte ja helistas mingile üleriiklikule nõutelefonile. Seekord siis kuulis arstihuumorit tema: kui ta oli maininud asjaolud ja mu vanuse ning palaviku suuruse (37,4), leidis arst, et see ka mõni palavik, isegi 38,5-ga võib elada.

Igatahes on vasak käsi nats paremaks läinud (valutab ikka ja painutada ei anna, aga mingeid teravaid sööste täna hommikul pole olnud) ja selline aheldatud olek käib ajudele, seega leidsin, et ühe käega plogimiseks kõlbab küll. Eks näis, millal ma taas inimeste sekka ilmuda saan, kisi lähen näitama järgmisel kolmapäeval, aga inimesed prognoosivad, et sellega ei pruugi asi veel lõppeda. Krt, oleks siis vähemalt ükski käsi töökorda jäänud, oleks märksa lihtsam.

2010-07-18T22:55:00.000-07:00

Palavus on autojuhid lõplikult lolliks ajanud, eile õnnestus mul Tartust Narva maanteed pidi välja sõites näha 20 sekundi jooksul järgnevaid olukordi (selles kohas, kus on võimalik keerata kas paremale Kõrveküla (Narva, Jõhvi, Mustvee) poole või vasakule Jõgeva maantee suunas:

1) Kohas, kus paremale ja vasakule pööravad rajad on eraldatud saarega, suutis üks geenius sõita otse vasakpöörsele rajale ja seejärel teha parempöörde ümber saare.

2) Samas kohas otsustas minu ees sõitev blondiin parempoolsel rajal sõita 20 km/h, anna teed märgi ees seisma jääda (kuigi vasakult kedagi tulemas küll ei olnud ja ees ootas kiirendusrada) ja selle käigus veel auto välja suretada.

3) Minu ette jäänud seltskond bemmiga (blondiinist ma ta manööverdamiste käigus möödusin) otsustas teha enda ees liikuvast veoautost möödasõidu paremalt, mitte vasakult, kuigi ruumi oli laialt.

seapead...